Teatrikroonika: A

mai 6, 2021november 15, 2021 | |

Aastate jooksul olen kirja saanud päris mitu toredat elamust ja tahes tahtmata ei ole ükski etendus enam detailideni meeles, aga arvan, et omamoodi põnev mõtterännak võiks olla neid järjepidi taaskülastada ja näha, mis on üldse veel meeles, kui üldse midagi, ja tagantjärgi tõdeda, millised lavastused on jätnud igikestva jälje ja miks. Alustame algusest ehk A.

Aeg ja perekond Conway / Tallinna Linnateater / 2012
Ilusad kostüümid, mitmes ajastikus ajatult kulgev perekonnadraama, peaosades pea kõik Tallinna Linnateatri vägevad naised. Sisust mäletan siiski üsna vähe ja ehkki meeldis, siis leidsin, et Karinile-Indrekule (ehk minu silmis Nüganeni tipptasemele) jäi siiski alla.

Väljavõte aastast 2012
Conway oli päris hea. Meeldis

Aiapidu / Kell 10 / 2010
Eesti teatris mitte eriti laialdaselt levinud, aga põnev kontseptsioon ehk kaks lõimuvat etendust jooksid üheaegselt. Üks majas sees, teine aias. Minul õnnestus ära näha vaid esimene, millest meeles ei ole midagi. Aiapeo osa olla väidetavalt olnud parem. Seda sai vaatamas käidud Keila lähistel elava sõbrannaga ja ausalt öeldes ongi rohkem meeles kruusateine jalutuskäik kui etendus ise.

Aju Jaht / Tallinna Linnateater / 2016
Eht-inglaslik krimka sümbioosis Diana Leesalu veidi filmiliku lavastajakäekirjaga. Iseenesest terviklik ja hästi lavastatud-esitatud tükk – isegi puänt tuli üllatusena -, aga selline üheõhtu tükk, millest emotsionaalselt laetud ei saa ja mõtteid mõtlema ei hakka.

Aladdin / West End / 2017
West End-i muusikalidele kohaselt suurepärane lavakujundus ja kaasahaaravad laulud ja tantsud ja lihtne õnneliku lõpuga lugu. Peaosatäitjad võrdlemisi nõrgad. Sihtgrupiks lapsed ja nostalgilised täiskasvanud. Ise kasvasin üles ilma Disney’ta ja nostalgia eest lisapunkte anda ei saanud. Film tuli välja hiljem ja meeldis rohkem.

Aleksei Karenin / R.A.A.A.M. / 2017
Erakordselt tabav mängukoht Tapa vana jaamahoone näol. Klassika. Tommingas. Kohvikus venepärane menüü. Tagasiteel jagasime näitlejatega vagunit ja siit nimekirjast ainus mis ka tagantjärgi kõnetab. Õhtu ise algas õigupoolest hoopiski ühes Telliskivi restoranis ja jätkus rongis. Tapa rongijaam on ilmselt nagunii üks mu lemmikutest mitte-statsionaarsetest mängukohtadest Eestis, sest lisaks miljööväärtuslikule keskkonnale pääseb sinna lihtsasti paljudest Eesti nurkadest ja juba teatriks meelestatult ilma rapsimata. Lavakujundusest ma nii palju ei arvanudki, aga kui teatriauhindasid jagataks asukohtade eest, siis Aleksei Karenin oleks olnud kindel võitja. Kus siis veel rääkida Kareninite lugu kui mitte rongijaamas. Kui püss on laval..

Raamat oli mul lugemata siis ja on ka praegu, kuid kunagi nooremana sai ära vaadatud Ugala Anna Karenina nii et lugu oli tuttav. Kusjuuures Aleksei rollis oli ka siis Tommingas (küll kahasse Aivar Mägiga), kuid toona oli huvitavam ikka Priit Võigemasti Vronski ja Kareninit ei mäletagi; samas Aleksei Karenini puhul on meelest läinud just Vronski (Roland Laos). Teatrisaalist äsja lahkununa jäi suurem tundepuhang olemata ja esimese hooga ma tükist suurt midagi ei arvanud, kuid selgub, et ka aastaid hiljem olen seda etendust kuskil mälusopis endaga sellele vaatamata kaasas kandnud. Nii nagu Tõde ja Õigus on Indreku lugu, on Anna Karenina Anna lugu ja lahendada seda mitte ainult Aleksei vaatenurgast, vaid ka talle teadaoleva informatsiooni põhjal mõjus sama tugevalt kui muusikas õigel hetkel ära kasutatud paus.

All My Sons / The Old Vic/National Theatre Live / 2019
Klassikaline teater. Emotsionaalselt laetud ja tugev tekst. Suurepärased näitlejad ja imeline lavakujundus. Sobiks hästi Tallinna Linnateatri repertuaari. Seda etendust ma tegelikult nimekirja arvestanud ei ole, sest teatrisaali kohale ma kahjuks ei jõudnud. Londoni saalid on üldjuhul väga suured ja piletid üsna kallid, eriti kui koosseisus on mõni tuntum nimi ja siin oli neid hulgim. Parima hinna-kvaliteeti suhte piletitele peale sattumine on paras laveerimine ja oskus omaette ja sel korral oli tung suur ja minu näpud mitte piisavalt nobedad. Kuskil kõrgustes ja viimastes ridades ma ka istuda ei soovinud ja vaatasin selle ära hoopis National Theatre Live’i raames kinolinalt ja jäin isegi ekraani vahendusel väga rahule. Kui see tekst peaks kuskil kunagi jälle mängukavva lisanduma, siis seekord piletist ilma ei jää.

Amy Seisukoht / Tallinna Linnateater / 2013
Taevalava. Peeglid? Vaatamata üsna kõrgele hinnangule pean tõdema, et sellest külastusest ei mäleta ma midagi ei päevast, lavakujundusest ega ka loost endast. Mälusopis seigeldes meenub, et nägin ära Hele Kõrvega versiooni ning et vist üks mu lemmikumaid Anu Lambi esitusi. Leian tihtipeale, et kuna Anul on nii iseäralik kõnetehnika ja maneerid, siis paljud tema rollid sulanduvad mul ühte, aga Amy‘st mäletan, et arvasin, et selles rollis ta suisa säras.

An American in Paris / West End / 2017
Järjekordne lihtne Londoni muusikal noorest keelatud armastusest, kuid sel korral põhirõhk hoopiski balletti sugemetega kaasaegsel tantsul. Peaosaliste valik nõrk ning vist sattus olema ka vaegkuuljatele suunatud etendus, sest paralleelselt jooksid suured neoonsed subtiitrid, mis tähelepanu lavalt kangesti eemale kiskusid. West End-is nähtud etendustest nimekirja lõpus.

Anna Karenina / Ugala Teater / 2009
Kostüümidraama. Vene naise vaevatud hing. Kuidas või kellega ma Viljandisse teatrisse läksin on suur müsteerium*. Kahtlustan, et äkki võttis ema käekõrval kaasa. Ema oli ilmselt huvitatud vene klassikast ja mina Priit Võigemastist. Etendusest ei mäleta suurt midagi ja raamatut ei olnud lugenud siis ja ei ole siiani, aga ometi mingi teatav teadmine on mulle Anna Kareninast sellest ajast saadik kuhugi ajusoppi siiski jäädvustunud.

*väljavõte pole väljavõtmist väärt, kuid vanades postitustes soramise tagajärjel selgus, et käisin vaatamas hoopiski kooliga.

Arbuusisuhkrus / Tallinna Linnateater / 2009
See etendus sai valitud konkreetselt selle pärast, et Hele Kõrvet vaatama minna ja loost ei mäleta ma ma muud kui et oli veider. Millegipärast tuleb ainsana silme ette stseen, kus Hele pidi kuskilt lae alt alla rippuma, aga kuna ta oli siis juba üsna lapseootel, siis olid ainult jalad näha.

Arkaadia / Eesti Draamateater/Lavakas / 2010
Kostüümidraama. Lõpuvalss. Muidu vaid ähmased mälupildid

Väljavõte aastast 2010
Tundub, et koosseisuga enamvähem vedas. […] Ma ei tea, see polnud üldse väga emotsionaalne etendus minu jaoks, aga mingi Rolandi koha peal ma küll elasin hingest kaasa. Ja ühes Marta-Hendriku stseenis sai isegi tibutagi veidi. […] Väga ilus oli lõpuvalss Thomasina ja Septimuse vahel. […] Alguses oli hästi raske jälgida. Õudselt tihe tekst ja nad õudselt tulistasid kogu aeg, Jüri eriti. Lõpuks harjus ära ja se nö kaasagne pool tõmbas tagasi ka veits. Etendusest.. lugu oli tegelikult äge. Selline mõnes mõttes detektiiviromaan, samas üldse mitte, aga minu jaoks on see lavakate asjadest siiani ikkagi kõige kaugemaks jäänud. Ja just sisu taha on asi jäänud, sest ega ma kellelegi laval midagi ette heita ei oska väga. Lavakujundus oli lihtne aga äge.

Armastus ja Raha / Tallinna Linnateater / 2014
Hindeks olen andnud 5/10, aga mille eest täpselt, on tänaseks juba ununenud. Erk lavakujundus ja kummaline muusikavalik. Üksikud mälupildid.

Assassins / RADA / 2018
Londoni lavakas. Muusikal(ine lavastus). Teksti näol iseenesest väga huvitav algidee ehk koondada ühte jutustusse pealtnäha täiesti erinevad inimesed täiesti erinevatest aegadest, kuid keda seob omavahel üks väga spetsiifiline motiiv – tappa Ameerika Ühendriikide president. Mõned aastad varem olin plaaninud seda etendust ühes teises teatris ja lavastuses vaatama minna, kuid et näitleja kelle pärast pilet ostetud sai sai vahepeal asendatud müüsin ka mina oma pileti maha. Lõpuks sai see nähtud noorte näitlejahakatiste esituses ja kuigi kontseptsioon oli ju põnev, siis vähemalt selles esituses lavastus ise märki ei tabanud. Liiga palju auru läks karakteriloomele, olgu see siis vanuse, aktsendi või õige noodi tabamise eesmärkidel.

Augustikuu / Eesti Draamateater / 2012
Perekonnadraama. Ita Ever. Piinlik tõdeda, aga ealistest iseärasustest tingituna kahjuks üks vähestest etendusest minu kogus, mille nimekirjast võib leida ka eesti teatri esikuldvara. Vaatamata ka nähtud filmile ei mäleta loost praeguseks suurt midagi ja suurema elamusega ei lahkunud ma teatrist ka toona.

Väljavõte aastast 2012
Sellest oli nii palju räägitud ja kiidetud ja kõik ja puha, aga ma ei tea, minu jaoks ei olnud nagu midagi erilist. Ma istusin rõdul ka, vahepeal läks tekst kaduma. Mul on tunne, et äkki ma olen liiga noor sellise asja jaoks? Raske samastada.. Näitlejad muidugi kõik head – vanad tegijad ikka. Kes vähem meeldisid olidki Marta ja Kersti ehk tüki noorimad osatäitjad. Aga jah kõik need abieludraamad jäid kaugeks ja see Veinmani-Laane asi oli nii .. ugghh ja tundus kuidagi tüüpiline Ameerika lugu.

Teater kodus ehk pandeemiateater

aprill 27, 2021mai 5, 2021 | |

Tagantjärgi arutlusi oleks ilmselt paslik alustada virtuaalteatri teemadel, sest 18. aprill 2020 ehk umbes-täpselt aasta tagasi jõudis vaatajate ette esimene koroonaaja kultuuriüritus, mille kohta mõned päevad hiljem isegi mustandi valmis sain, kuid mis ilmavalgust siiski ei näinud. Toona kirjutasin, et Henrik Kalmeti ja Kinoteatri Zoom-aktsiooni Eriolukord ruudus tavakriteeriumite alusel arvustada oleks olnud puhas patt. Üritus oli üsna üürike ning ekraaniaeg suisa lendas käest ja paari nädalaga kokku pandud materjal rahuaja teatriauhindade nimekirja ilmselt ei mahuks. Taganjärgi selgus, et ei mahtunud ka kriisiajal. Arvasin siis ja arvan ka praegu, et eriolukorra tingimustes väärinuks Kalmeti stand-up eripreemiat küll, sest seda oli kultuurivaeguses vaevlevale teatripublikule kangesti tarvis. Õnneks Kinoteatri tiim teatava tunnustuse siiski sai ja seda vabariigi aastapäeva etenduse lavastamise näol. Viimase aasta jooksul on netilavastuste hulk küll veidi kasvanud, kuid säärast huvi ja meediakära nagu Eriolukord ruudus need endaga kaasa toonud ei ole.

Etendusest endast – koroonanaljad a’la Henrik Kalmet – ei maksa üldse pikemalt rääkida. Mida reklaamiti, seda ka pakuti ning lõppkokkuvõttes ei olnud see ka üldse tähtis. See oli üks neist olukordadest, kus oluline ei olnud teostus ega isegi mitte sisu vaid mõte. Eriolukord ruudus pakkus rahalist abi neile, kes seda vajasid, tööd ja tegevust tegevusetuses vaevlevatele kunstiinimestele ning meelelahutust meeleheites eesti rahvale. Selle kinnituseks ka 4444 müüdud piletit, sealjuures leibkonniti oli vaatajaid ilmselt vähemalt poole võrra rohkem. Võrdluseks – selline hulk piletiostjaid müüks välja 10 Eesti Draamateatri suure saali etendust või kaks kolmandiku kogu Tallinna Linnateatri ühe kuu mängukavast.

Eesti rahvas on teadupärast teatrirahvas ning olukorras, kus kultuur oli meile teadaoleval kujul teadmata ajaks lukku pandud üritasid paljud teatrid publikuga kontakti hoida (sotsiaal)meedia vahendusel. Terve märtsikuu loeti raamatuid, kirjutati blogisid, laeti üles juba ajahõlma vajunud etendusi ja peeti päevikuid esietendumata jäänud tükkidest. Strateegiaid oli erinevaid, mõned edukamad kui teised, kuid tuleb nentida, et teatrisiseselt oli pakutav päevast päeva siiski sama. Vahetus küll kas näitleja või raamat või lavastus, kuid sisuliselt ei muutunud midagi. Niisiis oli see sõõm värsket õhku, kui Kinoteater otsustas läheneda asjale uue nurga alt ja otse-eetris.

Tagantjärgi on see ehk isegi natuke üllatav, et see aktsioon nii kaua end oodata lasi ja aasta jooksul eriti palju edasi arenenud ei ole. Filmi- ja teatrimaailma erinevusi on kindlasti rohkem, kui olulisim ilmselt viimase vahetus. Iga etendus on uus ja erinev elamus. Muuhulgas muutub publik ja energia saalis, muutuvad näitlejad. See toimub siin ja praegu, edasi-tagasi kerimise või pausi nuppu ei eksisteeri. Kuidas võttis meil terve kuu, et pakkuda võimalikult sarnast, vähemasti reaalajas kogemust? Kas me ei olegi siis nii kultuurne IT-riik, kui me oleme alati arvanud? Samas ei ole aga sugugi imeks pandav, et sellise lahenduse tõi välja just Kinoteatri tiim (vihje on nimes!), mille eesrinnas nutipõlvkond, kellel kogemust nii kastivälise mõtlemisega kui ka helesinise kasti siseses maailmas kergesti orienteerumisega.

Selleks ajaks oli vabatahtlik-kohustuslik karantiin muutnud uueks normiks; suhteliseks mõisteks olid muutunud nii nädalapäevad kui kellaajad. Ei olnud enam argipäevi või nädalavahetusi, olid lihtsalt päevad, sealjuures kõik enam-vähem ühesugused. Aja möödumist arvestasime ja arvestame ehk praegugi viimasest poes käigust või natuke edevamast 2+2 jalutuskäigukohast. Tänu Kinoteatrile oli järsku oli midagi oodata, põhjust konkreetsel ajal valmis olla ja lõpuks koduriiete asemel midagi muud selga panna. Etendusele eelneval nädalal vaatas reklaami eesmärkidel ekraanidelt vastu värske nägu ning koroonat arutati lõpuks ka igapäevastele tõsistele pressikonverentsidele vahelduseks läbi huumoriprisma. Kuigi tegemist oli tõenäoliselt ainuvõimaliku tehnilise lahendusega (vähemalt antud ajaskaalal), siis omaette irooniavõtme ja -võttena toimis ka etenduseks valitud platvorm Zoom, mis on koroonakevadest saadik dubleerinud nii kohviku kui kodukontorina Eriolukord Ruudus pakkus lisaks kauaoodatud vaheldusele ka uutmoodi kogemust ja ühtekuuluvustunnet teiste teatriarmastajatega. Mõningad järgnenud üritused on pakkunud küll võimalust kaasa kommenteerida, kuid Kinoteater oli ainus, kes publiku ka visuaalselt saali tõi.

Maikuus järgnes videolavastus KOOS Elisa Stage’i kodulehel ning erinevate eesti teatrite ühisjõul valminud Aktsioon: Eesti teatri päästmine vastvalminud e⁻lektron platvormil, juunis Tallinna Linnateatri Inimese Hääl üheaegselt Lavaugus ja samuti Elisa Stage’i vahendusel. Vahepeale mahtus veel Tallinna Linnateatri emadepäeva kontsert-etendus, mis ei jõudnud vaatajani küll otse, kuid etüüdid olid humoorikad – aasta aega hiljem on kõige eredamalt meeles aja lukku jäänud Argo Aadli ja Helene Vannari – ning üritus oli elamus omaete. Kui Talinna Linnateatri ettevõtmised ning Eriolukord Ruudus oli saanud parajalt meediakaja, siis järgmised katsetused virtuaalmaailmas paljude teatrihuvilistide radarile kahjuks ei jõudnudki. Etendus KOOS näiteks käsitles vägagi aktuaalset üksinduse teemat päris- ja virtuaalteatri sümbioosis ja oli vaadatav juba keset esimest eriolukorda, kuid selle blogi autori orbiidile jõudis see alles nüüd. Hiljem figureeris Koos isegi suvises Baltoscandali kavas, aga selleks hetkeks juba jälle väliseestlasena läks ka see mängukava minust mööda.

Eesti teatrit üritati päästa ideaalse näitleja otsingutega enam mitte nii düstoopilises maailmas ja sellele sattusin kuidagi peale, kuid tundub, et ühena vähestest. Päriselt teatriks seda etendust küll pidada ei saanud, pigem pildiga kuuldemänguks tühjadel teatrilavadel üle Eesti vaatajale juba tuttavas videokõne formaadis. Ideaalne näitleja jäi leidmata, aga teatavat vaheldust igapäevaelule pakkusid heerose otsingud sellegipoolest. Nuriseda oleks olnud kohatu igal juhul, sest kõigist virtuaaletendustest oli see ainus, millele ei olnud vaja piletit lunastada.

Inimese Hääl jõudis vaatajate ette kolmel õhtul kolm kuud pärast eriolukorra algust ja ühtlasi selle lõpujärgus ning sai ka parajalt meediakajastust. Tallinna Linnateater kaasas protsessi lavastaja ja lavameistrid, kes vahetasid virtuaalse musta kasti päris klaaskasti vastu läbi mille sai päris publik vaadata päris näitlejat, kes etendas päris näidendit. Päris laval võttis koha päris – ja paljude silmis ehk ideaalilähedane – näitleja Evelin Võigemast ning tekst ja lavakujundus olid valitud kriisiajale kohased ning tekitasid vaatajas äratundmisrõõmu või -kurbust. Enamus publikut jälgis tegevust siiski ekraani vahendusel ja etendus oli selle eesmärgiga ka lavastatud ning tabas (ajastu) märki.

Lastele pakkus samal ajal iganädalast meelelahutust Piip ja Tuut, Kellerteater lisas virtuaalteatri mängukavasse kaks maagilist lühipõnevikku natuke vanematele ning Netikino platvormil oli võimalik ühineda Lasteetenduste Kodufestivaliga.

Juuli alguseks oli elu Eestis võrdlemisi normaliseerunud ning pandeemiateater asendus mõneks kuuks suveteatriga, seejärel sügisel (vahelduva täituvusastmega) tavapärase repertuaariteatriga. Märtsis 2021 pandi kultuur jälle lukku ning koroonaaja teatrile andis panuse vaid üks koosseis – Tartu Uus Teater -, kes kohandas etenduse Anne lahkub Annelinnast 360-kraadiseks virtuaalelamuseks. Idee oli huvitav ning huvitav oli ka etendus ise, kuid minu puhul sai kahjuks takistuseks ülemere internet, mis ei otse ega ka järelvaadates kuidagi pildile järgi ei tahtnud jõuda. Loodan siiski, et sarnaseid projekte võetakse ette ka tulevikus. Kipume tihtilugu unustama seda publikut kes mingil põhjusel teatrisse tulla ei saa: neid, kellel ei luba töö või tervis; neid, kes elavad Eesti väikelinnades või vastupidi välismaal. Kodumaine kultuur sinna tihtipeale ei jõua. Täna oleme aga leidnud võimaluse tuua teater koju kätte sinna, kuhu see varem võimalik ei ole olnud ja 360-kraadine otseülekanne on kindlasti elamus omaette ja mingil määral ehk isegi kõrvutatav saalis kohapeal olemisega. Lisaks veebiteatrile õnnestus Tartu Uue Teatri tiimil kõikde piirangute keskel ja nendest olenemata rahvani tuua ka pärisesitendus ‘Kõigi piirangute lõpp’. Täiesti võimalik, et Eesti on ainus või vähemalt üks väheseid kohti maailmas, kus drive-in kinodele ja kontsertidele lisaks pakutakse meelelahutust ka drive-in teatri näol.

Vaatamata like’idele kõikvõimalike teatrite kõikvõimalikel sotsiaalmeediakontodel on siiski täiesti võimalik, et mõni ettevõtmine on jäänud kahe silma vahele, aga siinkirjutajale teadavolevalt nende üksikute projektidega Eesti pandeemiateater ka piirdus. Osa eelmainitust jäid truuks tavaaja teatri põhimõtetele ja läksid ühekordse elamuse teed, teised on aga järelvaadatavad siiani. Kui Eesti teatri päästmine jäi ise küll üheöö liblikaks, siis e⁻lektron platvorm näiteks lisab aktiivselt kultuurimaastikule värvi siiani. Tuleb siiski tõdeda, et pakutav kuulub rohkem alternatiivsemate kunstivormide valdkonda, mis on pilgu pööranud ka välismaise vaataja poole ja kodust pühapäevapublikut üldjuhul väga ei kõneta. Netikino lehelt võib leida mõned lavakunsti näited, kuid põhiline rõhuasetus on siiski seriaali- ja filmi maailmal. Elisa Stage pakub virtuaallava nii teatrile, muusikale kui kinole, kuid teatriteemalisi otseülekandeid leiab sealt siiski võrdlemisi vähe ja põhiliselt improteatri või stand up-i valdkonnast.

Möödunud kevadel tundus, et publikuna arvasime aega enne ja pärast Kalmetit ja tekkis lootus, et ehk jätkub teatritegijate köögipoolel sarnane meelestatus ka tulevikus. Loomulikult ei asenda ükski voogedastusplatvorm teatrisaali vahetut energiat, kuid mõne tehnilise lahenduse või uuendusliku mõtteviisi oleks sealt kindlasti võinud leida sellegipoolest. Oleksime võinud katsetada tänapäeva tehnoloogiat klassikalises mustas kastis või astuda kastist välja ja mõelda kuidas pakkuda uutmoodi teatrielamust muutes see interaktiivsemaks, või kas või lihtsalt kasutada võimalust tuua teatrisalvestused 21. sajandisse. Tallinna Linnateater on seda küll tasahaaval mõned aastad juba teinud, kuid vaadatavad on siiani siiski kõigest neli etendust. Vaadates aasta jooksul etendunud virtuaallavastuste nimekirja leiame sealt põhiliselt vabakutselised näitlejad või projektiteatrid, riigi poolt rahastatud repertuaariteatrid kultuuri kaasajastamisega ei ühinenud. Elades alaliselt riigis, kus teatrid kuuluvad erasektorile ning näitlejate lepingud piirduvad konkreetsete etendustega olen siiski jäänud hinges truuks kodusele formaadile, kus igal teatril on oma trupp ja nägu, kuid kas ei tekita see ehk lihtsalt mõnusat mugavusstsooni? Täis on küll nii mängukavad kui saalid, kuid juba ammu ei ole esietendunud tükke, millest räägime ka aastaid hiljem. 2020 tekitas ennenägematu olukorra, pinnase kus teatritel oleks olnud võimalik murda välja oma klassikalistest mallidest, kusjuures riigiteatrite puhul ju tegelikult riskivabalt. Aasta eriolukorda hiljem tuleb kahjuks tõdeda, et virtuaalteater sai küll korraks maast lahti, ent päriselt lendu ei tõusnudki. Aga lootus püsib – ehk on rohujuure tasandil kuskil mõni teatriuuendus juba siiski tärkamas.

Veel üks teatriblogi?

aprill 12, 2021aprill 18, 2021 | |

Minust sai eesti teatri tugitoolisportlane peaaegu 15 aastat tagasi. Õnneks leidsin kohe hulga toredaid inimesi, kellega hiljem kohvitassi taga nähtut arutada, kuid juba teismelisest saadik ruttasin pärast etendust koju erinevaid ametlikke ja hobi korras kirjutatud arvustusi lugema ja teen seda siiani. Mõned artiklid on pikad ja huvitavad ja suure kogemuse, lugemuse ja kodutöö najal seletavad lahti mõttekäike, mille peale ise ei oleks osanud tullagi; teised on lühikesed, kirjeldavad rohkem tunnet ja elamust. Osadele noogutan aktiivselt kaasa, teiste peale laiutan nõutult käsi. Just nende viimaste tõttu – tahaks nagu vastu vaielda – olengi juba aastaid tahtnud luua platvormi enda mõtetele ja sealjuures teha väikese tagasivaate ka oma isiklikule teatriteele. Küll käis see mõte pärast läbi siis kui sai täis 10 või 15 aastat esimesest teatrikülastusest, küll siis kui kirja sai 100 või 200 erinevat lavastust, kuid nagu ikka kipub juhtuma, siis õigel ajal õiget aega ei leidnud. Nüüd otsustasin ülemaailmsest eriolukorrast kasu lõigata ja lõpuks ometi kuskilt pihta hakata.

Tänaseks olen kirja saanud 225 erinevat lavastust. Telekast nähtuid ma siia listi ei arvesta (v.a mõningate eranditega koroona-aastast) ning reaalseid teatrikülastusi ma kokku lugenud ei ole (ilmselt on korduvkülastusi olnud umbes 50-100 ringis). Seda on ilmselt sama palju kui täiskohaga teatrikriitikutel ühes aastas, ent julgen arvata, et hobi korras külastajana teen nii mõnelegi siiski silmad ette. Lisaks olen elanud viimased aastad alaliselt välismaal ning kuigi olen ka seal nähtud tükid koondlisti arvestanud, on võõrsil elatud aja jooksul külastuste arv siiski vähenenud. Tõsiseltvõetava arvustaja jaoks on mul lisaks puuduvatele etendustele puudulik ka vastav haridus, lugemus ja vanuselistest eripäradest tingitud eelnev elu- ja teatrikogemus, kuid leian tihtipeale teiste mõttemõlgutusi lugedes, et mina olen vist küll mingit teist asja vaatamas käinud. Otsustasin nüüd, kus kultuur on jälle mõneks ajaks ekraanile lukku pandud, iseenda lõbuks ja kirjatehnika harjutuseks hakata kirja panema nii uusi külastusi kui meenutama vanu. Vanematest muidugi enam palju ei mäleta või siis ei saanud aru. Mõnest on meelest üksik tsitaat, teisest näitleja, kolmandast ehk vaid ehk see, kus mängiti. Aga alustame algusest ehk üldiste elamuste ja tunnete kategooriast.

Minu esimesed teatrikülastused jäävad ilmselt kuhugi sinna üheksanda ja kümnenda eluaasta vahele ning on alguse saanud – nagu paljudel teistelgi – tänasest Eesti Noorsooteatrist (siis Eesti Riiklik Nukuteater). Häguselt meenuvad nii Naksitrallid kui ka lugu keefirist ning mõningase taustatöö tulemusena selgus, et Naksitrallide näol oli ilmselt tegu 2002. aasta hooaja avapeoga, Vapper Keefir esietendus aga aasta hiljem. Naksitrallidest mäletan välisaali ning ajusoppi kinnitus Muhvi eksistents (Kingpooli ja Sammalhabemega läks veel mõned aastad), Keefirist on meeles vaid pool pealkirja ning istekoht viimases reas. 2003. aastanumbrisse jäävad ka Tallinna Linnateatri Kaotajad ning ka nende hooaja avamine ehk Võitjate kontsert – justkui oleks mõlemast mingi mälupilt, aga on ka võimalik, et kaks Lavaaugu muusikalist lavastust on nüüdseks juba peas lihtsalt üheks põimunud. Igal juhul mäletan vaid pikka järjekorda Laial tänaval ning hiljem Aida tänava poolsetel istekohtadel istumist.

Aastal 2004 etendus Linnahallis toonase Nukuteatri poolt välja toodud Grease. Vaatamata sellele, et ilmselt peab tegu olema üleeelmise kümnendi ühe suurima ja kallima teatriprojektiga Eestis, on see praeguseks internetiavarustest peaaegu kadunud; vaid vähesed artiklid ja pildid, Youtube’is leidub üksik video. Meie perre sai isegi ostetud etenduse plaat, mida sai mängitud täie raha eest. Nüüdseks on see erinevate kolimiste käigus kaotsi läinud. Laule mäletangi ilmselt pigem juba hiljem kodus kuulamisest. Ääremärkusena – elan juba aastaid välismaal ja vahel ikka juhtub, et keegi paneb kuskil Grease’i soundtracki käima ning mul jääb teistega kaasa laulmata, sest minul jooksevad sõnad ikka eesti keeles. Külastusest endast mäletan seda, et kaaslasteks oli mul kummaline kamp – ema, isapoolne vanaema ja klassiõde – ning et istusime päris kaugel ja päris ääres. Juhtus aga nii, et kõik sektorid pilgeni täis ei olnud ning meil õnnestus natuke parema koha peale nihkuda. Ja veel – Rizzo rollist ei teadnud ma üldse midagi ja arvasin, et Liisi Koikson ja Evelin Võigemast (publikule toona veel Pang) dubleerivad Sandy rolli. Viimane oli ilmselt Tallinna Linnateatri Võitjatest või Kaotajatest silma jäänud ning pettumus oli suur, kui selgus, et Evelin ei olegi peaosas. Sellest, et Rizzo roll oli ilmselt Evelinile palju sobilikum ning mahlakam mängida, sain alles palju hiljem aru. Kahtlustan, et tegemist võis olla ka minu esimese ja senini viimase külastusega Linnahalli ja ometi mäletan saali ja garderoobe siiani.

Mõnevõrra teadlikum teatrikülastaja sai minust mõned aastad hiljem. Olin aastaid veendunud, et minu teatritee sai alguse 16. veebruaril 2007 Tallinna Linnateatri etendusega Kuritöö ja Karistus – millegipärast oli jäänud meelde, et tegemist oli ühe veebruarikuise reedega ja nõnda õnnestus arhiividest ka konkreetne kuupäev välja otsida -, kuid hilisemal uurimisel selgub, et Nukuteatri Romeo&Julia etendus siiski mäletatust aasta varem ehk augustis 2006. Peretuttava kaudu sain kaks piletit kontrolletendusele, kuhu mul veel samal päeval mingit viitsimist minna ei olnud, aga et sõbrannale oli pilet sünnipäevaks kingitud, ei olnud pääsu. Kolm tundi hiljem oli kombinatsioon sajandite kuulsaimast armastuloost, Kristjan Kasearust ning Terminaatori muusikast teinud oma töö ning järgneva kahe teatrisuve jooksul sattusin sinna Laia tänava otsa – piletiga ja tihti ka ilma – rohkem kordi kui neid keegi kokku lugeda jaksaks. Lisarea pileteid saime sõbrannadega lõpuks teatrikassast peaaegu poolmuidu. Seda etendust sai nii koha peal kui hiljem salvestusena nähtud nii palju, et võin seda veel terve dekaad hiljem vabalt tsiteerida. Samas ei unune ka näitlejate (põhiliselt Jaagup Kreemi ja Taavi Tõnissoni) tihtipeale päevakohased improvisatsioonid. Näiteks et selle putka juures ei saa enam kokku saada, sest see pandi eilsel Pronksööl põlema. Tagantjärgi mõeldes võib tänaseks erinevaid disainielemente lahkema sõnaga kutsuda oma ajastu märgiks ja mingit suuremat näitlejameisterlikkust suveteatri teismelistele suunatud rahahobusest vast otsida ei maksa, kuid kui mõelda, et kaks järjestikust teatrisuve oli see ‘suure saali tükk’ välja müüdud ja pea 15 aastat hiljem teatrikülastajate kollektiivses mälus veel meeles, siis on ilmselge, et selle produktsiooni näol tabas lavastustiim õiget märki.

Umbes täpselt kahe suve keskele jäi eelmainitud Kuritöö ja Karistus. Nagu väikses Eestis tavapäraseks, teab keegi kedagi, kes teab kedagi ja minu puhul oli see pinginaabri vanaema sõbranna, kes töötas parasjagu Tallinna Linnateatris ja ootamatult olid üle jäänud kaks piletit. Kuidagi kombel sattus see igavesti rariteetne kaup kahe varateismelise kätte ja kõigis järgnenud piletiostudes süüdistangi vist natuke ja salaja seda Dostojevski, Nüganeni ja Sammuli triot. Sellest külastusest mäletan juba natuke rohkem – puitaedadega järjest sügavusse avanevat lavakujundust, Külli Teetamme Sonjat ja tema stseeni Raskolnikoviga seal taga vasakus nurgas, ning Indrek Sammuli nii veenvat mängu, et 13-aastane mina ei olnud lõpuni päris kindel, et kas teater just haiget näitlejat lavale ei saatnud. Dostojevski mõistmise jaoks olin veel liiga noor ja sisu läks suuresti siiski mööda. Võtsin küll ka raamatu mõned aastad hiljem kätte, palusin veel Linnateatrist laenuks teatri enda tarbeks salvestatud lindistuse, aga lõpuni nendega siiski ei jõudnud. Kuritöö sai vist loetud, Karistus on siiani ootel.

2007. aastasse jäid veel Tallinna Linnateatri suvelavastus Ronk ning repertuaaritükk Kuidas ma õppisin sõitma (mõlemast mäletan suuresti ainult lavakujundust ja kellega käidud sai), kuid teatritee kinnistas lõplikult ära sama aasta sügisel nähtud Elmo Nüganeni Tõde ja Õigus IV. Karin. Indrek., mis minu suureks kurvastuseks läks koroona-aasta najal minu eest päris salaja mängukavast maha. Indrek oli jäänud meelde sealt samast Põrgulavalt, Hele aga Laia tänava teisest otsast ning kui ema küsis, kas tahan kaasa minna, oli vastus lihtne. Karinit-Indrekut olen näinud hiljem veel nii mõnedki korrad ning kahtlustan, et mingisugune arusaamine on tulnud ikkagi hiljem, kuid kui järgnevad Lumipalee ja Köögertalide külastused on segunenud üheks, siis see esimese etenduse esirea mälupilt on silme ees siiani. Sellest tükist ehk kunagi pikemalt.

Paralleelselt sellega ehk aastatel 2006-2007 jooksis ETV ekraanilt krimiseriaal Ohtlik Lend, kus minu huviorbiiti mängisid ennast Elisabet Reinsalu (siis veel Tamm) ja Marko Matvere. Matveret selleks hetkeks enam naljalt teatrilavalaudatelt ei leidnud, kuid Tallinna Linnateatri Isade ja Poegade viimasel etendusel 2008. aasta kevadel õnnestus mul ta siiski ära näha. Järgmine võimalus tekkis alles aastal 2020 sama teatri samas saalis etenduses Kommuun, mis jäi ka minu viimaseks Põrgulava külastuseks. Elisabeti olin näinud juba eelmainitud etenduses Ronk, kuhu sai mindud klassiga kultuuri kogemise raames ja natuke nagu nalja pärast ka (meie klassijuhataja perekonnanimi oli nimelt Ronk). Jaanuarisse 2008 jäi Tallinna Linnateatri Impro 3 – Punane Hanrahan, kuhu sattusin vist ka üsna juhuslikult ja millest suurt peale iiri teema midagi ei mäleta. Viimaseks juhuslikuks teatrietenduseks ja ühtlasi minu praeguseks igasugust kirjamusta mitte kannatava esimese blogi esimeseks mõttevälgatuseks sai Tallinna Linnateatri Tõestus. Vaatama ei olnud ma läinud õigupoolest mitte etendust, vaid olin Ohtlikust Lennust innustununa läinud hoopis Elisabetile kommikarpi viima, aga et mul teda esimesel päeval püüda ei õnnestunud, sest Nüganenil olla sünnipäevapidustused olnud, siis avastasin end järgmisel päeval piletiomanikuna hoopis väikse saali teisest reast ja mõni tund hiljem Dieles leidis ka kommikarp oma õige omaniku.

Teatrimõtete vahepeale mahtusid sellesse blogisse teismelise elusaagad aga ka muuhulgas näiteks tsitaatide sektsioon ja mingil põhjusel ümber kopeeritud Tallinna Linnateatri igakuised kavad, mis olid omakorda täiendatud isikliku piletisaagi, kohtade ja kaaslastega. Kas teatri, listide, ja teatrilistide armastus kasvas tänu blogile või olin ma juba 14-aastaselt mingi olulise osa endast endale teadmata üles leidnud on praeguseks raske öelda, aga igal juhul saadab teater mind siiani. Tänasest hakkan seda oma aja kroonikat tasapisi kirja panema ja kutsun kõiki teid lihtsalt lugejana või aktiivse kaasamõtlejana ühinema.