Bäng ehk tagasivaade suveteatrile 2021 (2)

Esietendus:
18. juuli 2021

Autor: Marius von Mayenburg
Lavastaja: Priit Võigemast
Dramaturg ja tõlkija: Paavo Piik
Kunstnik: Illimar Vihmar
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Valguskujundaja: Priidu Adlas 

Osades: Henrik Kalmet, Martin Mill, Maarja Mitt-Pichen, Aarne Soro, Teele Pärn, Mikk Jürjens 

Rating: 0.5 out of 5.

Minu esimene kokkupuude Kinoteatriga oli juba üle kümne aasta tagasi, kui toona veel noored lavakapoisid tulid lagedale vist Eesti esimese stand-up’i ehk Püstijalukomöödiaga. Kuna elan alaliselt välismaal, siis valib teater sageli minu ja mitte vastupidi ja niisiis olen Kinoteatri tegemistega kursis pigem ristmeedia vahendusel, sest nende mängukava on natuke juhuslikum kui repetuaariteatritel. Olen üldiselt pigem klassikalise teatri austaja, kuid Kinoteater paistab olevat leidnud paraja tasakaalu klassikalise teksti ja kaasaegse arranžeeringu vahel, mis mind parasjagu noort inimest parajalt kõnetab. Või vähemalt nii ma arvasin. Monument ehk Bängi mõtteline eelkäija oli mul nägemata.

Bängi läksin vaatama suurte ootustega. Saab minna saarele, sõita aurikuga ja sõjaväekaubikuga. Elamus juba enne etendust! Kahjuks hakkas kõik allamäge liikuma aga juba küüni ukse taga. Ilmselt muutlike ilmastikuolude tõttu oli transpordi ja etenduse vahele jäetud parajalt aega, aga et sel päeval oli ilm südasuvine ja reis lühemapoolne, siis kiskus ootamisaeg päris pikale. Selle tagajärjel hakkas juba pool tundi enne etendust uksesist blokeerima suur tunglev rahvahulk, kes olid kõik valmis parimate istekohtade nimel ligimehest üle sõitma – sellesarnast publikut ei ole mina veel teatris varem näinud. Meie küll tunglemises eriti aktiivselt ei osalenud, kuid et saal oli hiigaslik õnnestus meil sellele vaatamata üsna mõistlikud kohad hankida. Hiigaslikule saalile vaatamata olid korraldajad otsustanud tellida vist vabariigi kõige kitsamad klapptoolid, mis olid omakorda triiki täis ja üsna peatselt hakkas elamus sarnanema Ryanairi lennuga, kus kõrvalistujaga tuleb istet vaat et jagada. Ma saan aru, et laev ja kaubik ja küün ja kogu lavastusmeeskond nõuavad oma osa, kuid mingi hingamisruum võiks publikule ikka ka jääda. Ebamugav igal juhul, aga eriti veel vaheajata etendusel kuumal suvepäeval ja ülemaailmse respiratoorse viiruse kontekstis.

Kahjuks ei viinud kitsastelt oludelt mõtteid eemale ka lugu ise, pigem vastupidi. Ohumärgi oleks võinud leida piletiinfo lehelt, kus on kirjas, et joogiga liialdanuid saali ei lasta. Kahtlustan, et vaheaja puudumine oli teadlik otsus, sest joogisena oleks laval nähtu ilmselt veidi kergemini alla läinud. Lavastus algab sündsusetu sünnitusstseeniga ja säärane grotesksus jätkub kogu etenduse vältel.  Küll visatakse nalja naisepeksu üle, siis kiidetakse heaks pedofiilia, järgmisena tulirelvad. Kalmet kõnnib terve etenduse ringi mähmetes, Aarne Soro teenib aplausi välja SM kostüümi eest.  Laval õhku visatuid roppusi ei jõua enam ammu kinni püüda või kokku lugeda, aga samas ei juhtu kogu kahe tunni jooksul tegelikult suurt midagi. Kui Beckett ootas Godot’d, siis Bängi publik ootas pauku. Kohale ei jõua kumbki, aga saalist lahkuvad nii mõnedki. Samas teised lõkerdavad naerda ja valavad näitlejad aplausiga üle veel enne etenduse lõppu. Vahepeal murtakse maha neljas sein ehk käiku lähevad näitlejate pärisnimed ja päriselud ja püstitatakse küsimus, et kas neid kõiki sinna tegelikult üldse vaja ongi. Peategelane on ju Kalmeti kehastatud Bäng ja kas ei ole just tema see poliitpõrsas, kelle pärast publik pileti on ostnud. Ilmselt ongi. Aga paljud võib-olla tulevikus enam ei osta.

Visuaalselt on stseenid küll grotesksed ja tegelased karikatuursed, aga midagi jääb siiski vajaka, et etendus päriselt tööle hakkaks. Abi oleks olnud ehk parajast eneseirooniast, kuid rõhutud on hoopiski teatavale arrogantsile, mistõttu kõlab laval nähtu pigem mõnitamise või targutamisena: kui sa ei naera meiega, siis naerame laval sinu üle, sest sa ju tegelikult ei mõista meie kõrget kunsti. Kahtlustan, et nii mõnigi kõva häälega kaasa lõkerdav Onu Heino, kes nähtut pärast lahti mõtestama ei hakka, lahkuski Naissaarelt mõttega, et naisepeks näiteks ongi ju tegelikult teatud tingimustel täiesti okei. Alles koju jõudes ja natuke uurimustööd tehes sain aru, et Mayenburg oli Bängi kirjutanud poliitilise farsina. Tõesti – tagantjärgi mõeldes hakkab pilt natuke rohkem selginema. Et Bäng pidi olema karikatuur kõigist maailma võimupositsioonil olevatest keskealistest meestest ja et missivalimised olid metafooriks USA presidendikampaaniatele, mida saab otse-eetris jälgida kogu maailm, ja et meie, rahvas, olemegi sellised lambad, kes ostavad hirmkalli pileti ainult sellepärast, et Kalmet on kavalehel kirjas. Tegelikult mängivad kõik näitlejad ühtlaselt hästi ja kedagi üksikult esile tuua oleks keeruline.

Tundub, et Bäng liigitub samasse kategooriasse kui Bulgakovi Meister ja Margarita või siis näiteks lagrits: kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Osa rahvast küll aplodeeris püstijalu, kuid sel korral ei olnud Kinoteatri must ja ropp huumor siiski minu maitsele, Midagi nii halba ei ole ikka ammu näinud ja kaubikujuhiga (ees saab ka istuda!) pärast arutades selgus, et teatrist pettunult lahkujaid oli olnud teisigi. Vahet pole, et Kinoteater ja Kalmet ja Võigemast, selle tüki võib vahele jätta. Naissaarele saab minna ka ilma etendust vaatamata. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s