Stseenid ühest abielust ehk tagasivaade suveteatrile 2021 (1)

Esietendus:
15. juuli 2021

Autor:
Ingmar Bergman
Tõlkija:
Anu Saluäär
Produtsent:
Margit Roosaar

Kunstnik-lavastaja:
Kristjan Suits
Dramaturg-lavastaja:
Mehis Pihla

​Osades:
Evelin Võigemast
Märt Avandi
Kersti Heinloo

Rating: 2.5 out of 5.

Sellesuvine teatrihooaeg piirdus minul sel aastal nelja etendusega, kusjuures suveteatri kategooriasse mahuvad neist vist ainult pooled. Huvipakkuvaid etendusi, mida juulikuu jooksul mängiti, oleks tegelikult olnud veel, aga ehk leiab mõne neist ka järgmisel aastal mängukavast. Olin sel suvel Eestis küll tavapärasest pikemalt, kuid väliseestlasena saab etenduste valikul tihtipeale määravaks just logistika. Kas on omal juba kuskil mujal muud plaanid või siis vastupidi on kõik sõbrad-tuttavad juba just selleks hetkeks hõivatud. Minu jaoks teeb suveteatrist suveteatri just huvitavad mängukohad ja nendega kaasnevad väljasõidud ja kui repertuaariteatris käin üksinda meeleldi (ja soovitan soojalt teistelegi!), siis suveteater on ikkagi pikem ettevõtmine ja elamus omaette, mida tahaks jagada. Kvaliteet üle kvantiteedi ehk kõiki 75 etendust omale eesmärgiks nagunii ei seadnud, kuid peab tõdema, et lisaks keerulisele logistikale sai sel aastal mingil määral saatuslikuks ka kultuuriürituste eriti järsult tõusnud hinnakiri. Kui iga väljasõidu eest – kütus, pilet, söök – peab välja käima lähes 50 eurot inimese kohta, siis on isegi Lääne-Euroopa palgaga lõpuks keeruline kõiki üritusi ära õigustada. 

Stseenid ühest abielust oli üks väheseid etendusi, mis suve hakuks täiesti välja müüdi, kuid õnneks olin nende seas, kes omale pileti juba kevadel ära soetas. Niisiis tuli juuli keskel teatrisse sõites omalegi üllatusena, et lavastuse eest oli tulnud välja käia suisa 36€ ja seda eelmüügist. Viimati maksin teatripileti eest nii palju vist 13 aastat tagasi Vargamäel ja siis sai selle raha eest ära vaadata neli etendust. Hilisemal uurimisel selgus, et 36€ oli aga pigem keskmine taks – oli ka odavamaid üritusi, kuid oli ka palju kallimaid. Seda avastasin ma siiski kodus hiljem ja niisiis sai kogu teatriõhtu juba eos teatava haltuuramaitse külge, mis ilmselt andis alateadlikult mekki ka etendusele endale. 

Nagu juba mainitud sai, siis on minu jaoks suveteatri lahutamatuks osaks just asukoht ja (mustast) kastist välja mõeldud lavakujundused, kus mängukohast saab omaette tegelane. Jaanihanso Siidrivabrik on iseenesest küll igati kaunis koht, eriti kui ilmaga veab, kuid samas ümbritsetud vaid kolme maakonna piiridest ja mitte eriti millestki muust. Väljasõidu elamus sai niisiis kesine, kuid iseenesestki mõista on see minu isiklik probleem. Lavastustiimi viskan kivi kõigepealt saali ja lavakujunduse või õigupoolest selle puudumise suunas. 

Esiteks saal – mitte küll must ja kast, ent lihtsate vahenditega nii mõneski teatrimajas teostatav. Muu kogemuse najal kahtlustan küll, et pigem oli see juhus, et Jaanihanso saal võrdlemisi madal sattus, kuid ainsaks huvitavaks ‘võtteks’ võib omal kombel pidada kahepoolseid publikutribüüne ehk et kogu etenduse vältel oli publikul võimalik jälgida ka vastasistuvat publikut ning nende reaktsioone, mis antud teksti puhul oli ehk isegi põnevam kui etendus ise. 

Teiseks lavakujundus – üksik voodi ja ei midagi muud. Kummaline, et lavakujundus säärasesse vaeslapse rolli oli jäetud, sest kuigi Kristan Suits oli sel korral kätt proovimas lavastajarollis, siis erialane kogemus on tal ju just kunstnikuna. Me võime ju argumenteerida, et kunstniku visioon oli näidata, et Johani ja Marianne’i suhe määratleski vaid see, mis tavaliselt toimub voodis, ning et nende abielu väljaspool magamistuba oli tühi, kuid isegi sellisel juhul puudub igasugune põhjus, miks ei oleks võinud seda etendust mängida kuskil linnas asuvas teatrisaalis. Asukoht midagi juurde ei andnud. Isegi näitlejaid oli laval ainult kaks. Jah, vaatamata sellele, et kavalehel on suurelt kirjas ka Kersti Heinloo, on Heinloo laval vaid mõned minutid, kusjuures tema üksikud repliigid loole midagi juurde ei anna. Reporteri tegelaskuju oleks võinud vabalt olla olemata ning Marianne ja Johani intervjuu olekski ehk paremini mõjunud publikule suunatuna. Etendus kestis pool tundi vähem, kui kavalehel lubatud ja paratamatult tekib küsimus, et kas mingid stseenid said lõpuks lihtsalt välja kärbitud ning kuna Kersti Heinloo oli juba välja reklaamitud, jäeti see üks õnnetu misanstseen sinna moe pärast sisse. Publikumenu oli suur, küllap mängitakse seda etendust järgmisel suvel uuesti ja eks siis ole näha, kas Kersti ka siis kavalehele jõuab, kuid seekord jäi kõige selle koosmõjul kogu asjale rahamaitse külge.

Kunstnikutöö oli olematu – seda ka valguse, muusika kui ka kostüümide osas – ning etendus seisis püsti ainult tugevate näitlejate najal. Etenduse pilkupüüdvamaiks aksessuaariks on Evelin Võigemasti fuksiaroosa kleit, mis oli tõesti imeilus ja istus Evelini selga nagu valatud. Arvestades, et kostüümikunstniku nime plakatil eraldi välja toodud ei ole, isegi nagu liiga hästi. Nagu olekski Evelinil kodus üks selline ootel olnud ja mitte kunstniku taotluslik valik, kui just see kleit ise kogu etenduse inspiratsiooni allikaks ei olnud? Säärane jalust nõrgaks võttev roosa kleit paistab olevat Võigemast-Suits tandemis läbivaks teemaks:


Ta räägib mehega, aga ühtlasi ka meiega. Naine on alguses argine ja oivaliselt teeseldud kehakeelega. Isegi teda nähes jääks vestluspartner vahest uskuma, et ta on küll pisut unine, ent heas tujus. Sama ehe kui seksiliin. „Mis mul seljas on?“ küsib Võigemast koketselt naeratades. „Roosa kleit,“ ütleb ta, kohendades halli kampsunit sinisel öösärgil.’

Mario Pulver, Sirp (Inimese Hääl, 2020)

Vanuseliste iseärasuste tõttu ei ole mina kindlasti Bergmani sihtgrupp, kuid näiteks Nüganeni Karin-Indrek oli juba teismelisena üks mu lemmiketendusi ja arvan, et teatav eluline kogenematus ei pea tingimata tähendama kehva elamust. Pean tõdema, et Bergmani seriaal on mul nägemata ning alustekst lugemata ja niisiis on dramaturgi valikuid ehk kohatu hinnata, kuid tundub, et algupärase versiooniga võrreldes on tegelasi Pihla-Suitsu versioonis siiski kärbitud ning järele on jäetud vaid hulk üheplaanilisi stseene. Kuigi näitlejad mängisid veenvalt, siis mingit motivatsiooni või arengut nende tegelastes etenduse jooksul esile ei tulnud, niisamuti jäid kesiseks publiku reaktsioonid. Lõpus seisti küll püsti, kuid kestvat kaasaelamise energiat mina isiklikult saalis ei tunnetanud. Pigem oli tajuda mitte-nii-puhaste-poiste ebamugavustunnet. Stseenid mitmest abielust ehk laval mängitakse läbi nii palju stereotüüpseid käitumismustreid meestest, naistest ja nendevahelistest suhetes, et on vähetõenäoline, et ükski paar sealt omale midagi kõnetavat ei leiaks. Mina siiski ei leidnud. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s