Teatrikroonika: C

C ehk täna ainult välismaised lavastused, aga see-eest kõik elamused omaette.

Rating: 2.5 out of 5.

Cat on a Hot Tin Roof / National Theatre / 2017
Minimalistlik lavakujundus, laetud sisu. Alasti mees laval, aga vist põhjusega. Ülemängitud aktsendid. Väga tugev väikese lava tekst, aga istusin kuskil natuke liiga kõrgel ja kaugel, et loosse korralikult sisse elada. Inglise keelse teatri erinevus Eestis tõlgitud-mängitud lavastustest on see, et inglise keeles tahetakse kangesti kasutada õigeid aktsente ja tihtipeale ei tule need eriti hästi välja ja kogu aur lähebki selle alla. Võimalik, et NT Live’i praeguseks saadaoleval salvestusetendusel ei olnud asi nii hull, kuid minu etendusel muutus see Sienna Milleri puhul häirivaks komponendiks.

Coriolanus / Donmar Warehouse / 2014
Liitrites võltsverd ja lõpustseen pahkluid pidi kettidega üles tõmmatud Tom Hiddleston. Shakespeare, aga kahjuks vähemtuntud tekst ja ma ei ole kindel, kas eesti keelde üldse tõlgitud. Trupp mängis tegelasi kahest majakonnast ja sümbioosis minu jaoks tundmatu teksti, originaaltõlke ja briti aksendiga läks näidendi süžee minust siiski mööda. Lõpustseen oli nii ootamatu, et ahhetasin kõva häälega. Meeles on rohkem sinna etendusele üldse saamine ja siis sealt kojuminemine. Donmar müüs teatud etendusteks £10 eest esirea pileteid, kuhu ma olin mitu nädalat juba üritanud jaole saada ja lõpuks sain kahele kuupäevale korraga. Lisapiletid ärisin kahe teatri vahet joostes lõpuks kasumiga maha. Teatrisaalis olid veel Helena Bonham Carter, Una Stubbs (ehk Sherlocki Mrs Hudson) ja Mark Gattiss (ka Sherlockist), kellelt oli muidugi vaja pilti ja autogrammi küsida. Tom Hiddleston ise kahjuks lavauksele ei tulnud. Ootasime nii kaua, et lõpuks jäime sõbraga napilt viimasest bussist maha, sest Covent Gardeni metroojaamas selgus, et klaustrofoobikust sõber keeldub lifti kasutamast ja pidime 193 keerdtrepi astet mööda alla jooksma. Mina nügisin ja sõber vabandas ja kolme minutilise varuga jõudsime siiski bussi peale.

Rating: 3 out of 5.

Rating: 4.5 out of 5.

Curious Incident of the Dog in the Night-time / National Theatre / 2016
Ahhetama panev lavakujundus. Autismiteemad. Siiamaani meeles ja vaataksin meeleldi uuesti. Eestis lavastas seda Noorsooteater ning on tänavu viimast hooaega mängukavas. Olin parasjagu nii palju noor, et kvalifitseerusin National Theatre’i toona viienaelaste piletite skeemile – juhul kui neid oli. Sellele etendusele eriti ei olnud, aga tol päeval sattusin tuhande erineva kotiga Oxford Streetilt tulles igaks juhuks uurima ja sain viimase hetke pileti. Esimese vaatuse istusin küll taevas, aga teiseks vaatuseks organiseerisin end saali parimatele kohtadele. Üksi käimise eelis. Vaatama läksin tegelikult suure eelarvamusega. Imelik pealkiri ja et tegu on mingisuguse lastelavastusega ja lapsest see küll rääkis, aga lavastus oli kindlasti kõigile. Meeldejäävaid hetki oli palju, aga kõige eredam oli kindlasti esimese vaatuse lõpus, kus autistist peategelane jõuab Londoni metroojaamaja seda kõike on tema jaoks liiga palju. See oli lavastuslikult nii hästi lahendatud ja emotsiooni andsid peale näitlejate edasi ka üha valjenevad igapäevased helid, kui ka interaktiivsed seinad ja muud rekviisidid laval. See stseen on siiani üheks meeldejäävaimaks, mida ma teatris kunagi näinud olen ja arvasin siis ja arvan ka praegu, et selle stseeniga suhestumiseks ei pea vaataja tingimata kuskil autismispektrumil asuma. Inglise keeles on tabav väljend censory overload, mis eesti keelde tõlgituna – sensoorne ülekoormus – küll nii hästi ei kõla, kuid on tunne, millega oleme me kõik mingil hetkel elus kokku puutunud ja kuidagi suutis see lavastus seda emotsiooni vaatajale ühtaegu näidata ja ka füüsiliselt edasi anda.

Cyrano de Bergerac / Playhouse Theatre / 2020
James McAvoy. Multikultuurne trupp. Unikaalne lavastus. Minimaalne lavakujundus. Suurepärane teksti kaasajastamine. Seda lavastust läksin järjekordselt vaatama suure eelarvamusega – prantsuse tekst ja veel vana! -, aga et trupis oli James McAvoy ja headele piletitele oli hea pakkumine ei saanud ju minemata jätta. Ja kui hea meel mul on, et läksin. Kui muidu valin Londonis etendusi kuulsate nimede – etenduste või näitlejate – järgi, siis esimest korda tekkis mul huvi just lavastaja vastu. Ostsin tegelikult samasse teatrisse, sama lavastaja käe alt samas seerias etenduma pidavale Kajakale pileti, aga kahjuks jäi see koroona tõttu ära. Siin läänemaailmas on multikultuursus ja igapäevane tolerants natuke rohkem levinud kui Eestis ja igapäevaelus olen ma sellele kahe käega poolt. Siiski pean nentima, et kui ma näen väga multikultuurset truppi, tõstab mus pead teatav eelarvamus, sest paljud firmad ja ka näiteks koolid peavad täitma teatud diskrimineerimisvaba kvooti ehk teatud hulk töötajatest peab olema ‘muu’ taustaga, aga et see liikumine on veel üsna lapsekingades on eelarvamused visad surema. Idee on muidugi selles, et andekad inimesed ei jääks võimalustest ilma oma ainuüksi etnograafilise tausta tõttu – ma olen näiteks siiani veendunud, et mina sain oma kursusele sisse just selle kvoodi põhjal -, aga eks vahel juhtub ka nii et rolli valitakse mitte parim kandidaat mistahes taustaga, vaid mistahes taustaga kandidaatidest parim lihtsalt selleks, et kvoot täita ja nii andepõhisel erialal kui teater paistab see väga välja, kui tase on ebaühtlane. Niisiis kui nägin, et lavalt vaatab vastu trupp, kus pea eranditult kõik näitlejad kuuluvad sinna ‘muusse’ kategooriasse, oli esimene mõte, mis mu peast läbi käis ‘oh ei, see on üks neist sotsiaalselt harivatest tükkidest’. Järgmine mõte oli juba aga ‘kui äge!’. Ansamblimäng oli suurepärane, trupp lahti võetuna pigem keskpärane, aga et peaosas oli üliandekas James McAvoy ei olekski rohkem sarmi lavale ilmselt ära mahtunud. Cyrano süžeed leiab kaasajastatud vormis päris lihtsalt. Üks tüdruk, tark ja ilus. Kaks meest, üks tark ja teine ilus. Tark ei ole tüdruku silmis piisavalt ilus, ilus ei ole tüdruku silmis piisavalt tark. Järgneb pettus, kus ilus mees kasutab targa mehe sõnu. Huvitavaks tegi selle tüki aga mitte niivõrd sisu ega isegi tekst vaid rütm, millega seda edastati. Paralleeli võib tuua inglise keeles mängitud Shakespeare’iga, mida on oluliselt lihtsam ja huvitavam vaadata, sest jambiline pentameetri formaat ei kõla meie neljajalgses trohheuselises emakeeles just kuigi naturaalselt. Päris samaväärset elamust ei ole ma siiski rohkem kogenud. Käisin vaatasin seda ka teist korda kinolinale ülesvõetuna ja kuigi meeldis, pean tõdema, et esimene koha peal vaatamine oli ikkagi mäekõrguselt üle.

Rating: 4.5 out of 5.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s