Teatrikroonika: B

B on ikkagi poolenisti võõrtäht ja niisiis seekordsed elamused poolenisti võõramaised.

Rating: 2.5 out of 5.

BB ilmub öösel / Von Krahli Teater/Tartu Uus Teater / 2018
Kuuldemäng rongis. Borś ja must leib. Ruumist ruumi liikumine. Mäletan, et kogu aeg oli küll huvitav, aga et lugu ei jooksnud lineaarselt ja eeldas natuke baasteadmisi, siis mina sisule eriti järgi ei jõudnud ja niisiis midagi ei mäleta. Sellest teatriskäigust on rohkem meeles hoopiski rongisõit koju. Kogun paberil pileteid juba 10+ aastat, aga viimastel aastatel on sellega keeruline. Kuna elan välismaal tuleb pileteid osta tihtipeale netist. Draamateatri toredad kassapidajad on ikka siiani olnud nõus Piletimaailma netipileteid ümber vahetama, aga Piletilevist saab neid praeguseks nüüd ainult siis, kui kohe koha pealt ostad ning isegi raha eest ei lubata vahetust teha. Niisiis pean alati mõne sõbra või tuttava kassasse ostma saatma ja selle võimaluse puudumisel (näiteks Linnateatris, kus loevad kiired sõrmed ja netiühendus), tuleb teatris enne etenduse algust pingsalt jälgida, kes tuleb paberpiletid näpus ning seejärel vaheajal silmad häbist maha lüüa ja pulss laes küsima minna. Ka seekord oli pilet mingi põhjusel telefonis ja kuna antud etendusel lunastas teatripilet ka rongipileti, käis neid kontrollimas vanem naisterahvas, kelle käest saigi uuritud, et ega ta ei mäleta, et oleks kellelgi otsitut näinud. Abivalmis tädi hõikas muidugi selle peale üle vaguni, et antaks märku, kes teatrist on tulemas, umbes sellise tooniga nagu kellegi dokument või inimene ise oleks maha jäänud. Nii sügavale häbist maa alla ei ole ma vist selle ekstreemspordi juures ei enne ega pärast vajunud, kui selgus, et vaguni tagaotsas istus ka kogu kontrolöritädi jaoks tundmatu etenduse trupp. Pileti õnneks siiski sain.

Bend it Like Beckham / West End / 2015
Heatujumuusikal. Minu West End’i esimene, aga sellegipoolest siiani meeles. Piletid võitsin loteriiga ja seepärast see tükk ka valitud sai. Vaatama läksin suure eelarvamusega, et mulle kindlasti ei meeldi, sest lugu räägib India perekonnast, kus tütar tahab jalgpalluriks saada ja kummagi kultuuriga ei ole mul erilist seost. Lisaks olin Londonis elanud selleks ajaks niivõrd vähe aega, et teatav alateadlik ignorants tundmatu suhtes ei olnud kindlasti veel päris välja juuritud. Alguses oligi veidi veider, aga etenduse lõpuks olin ma suurepärases tujus ja elasin aktiivselt kaasa. Tagantjärgi tuleb ka tõdeda, et West End’i lood on üldiselt üsna lihtsakesed ja nende kõrval oli Beckham üllatavalt sisukas. Pärast etendust sain idaeurooplasele kohaselt ka autogrammi jahtida, sest üheks tõmbenumbriks oli meespeaosa täitev C-kategooria kuulsus.

Rating: 4 out of 5.

Rating: 3.5 out of 5.

Betrayal / Harold Pinter Theatre / 2019
Tänapäevane lugu purnenud suhetest. Minimalistlik lavakujundus. Laval kolm inimest. Kolmas või tema vari pidevalt teise kahe vahel. Erilist tundelaengut minus siiski ei tekitanud, tõenäoliselt selle tõttu, et rahakotile hakkavad piletid olid kuskil tagapool.

Biloxi Blues / Tallinna Linnateater / Lavakas / 2011/2012
Sõjaväepoisid. Naersin pisarateni. Suurepärane ansamblitöö. Kogu teatrikroonika lemmikute eesotsas ja kui keegi peaks seda kunagi veel lavastama, ostan pileti esietendusele. Esimest korda sai ilmselt etendust vaatama mindud sellepärast, et lavakate tükk ja seda lendu jälgisin eriti aktiivselt. Teisel korral vedasin emakeeletunni raames kogu klassi kaasa. Kogu trupp oli tugev, abiks kindlasti eakohased tegelased. Tagantjärgi on kõige eredamalt meeles Kalmetid ja Rain Simmul. Nalju ei mäleta tänaseks enam kahjuks ühtegi, aga elamus on meeles siiani.

Rating: 5 out of 5.

Ilmselgelt oli eriline lemmik ehk väljavõtted aastatest 2011 ja 2012
Soovitan küll absoluutselt igale vanusele ja igale inimesele. Sandri lavastajakäekiri on väga sarnane Elmole. Lihtne, nüansirikas, samas hea valik esimeseks tööks: kõik kursakaaslased on saanud enamvähem võrdse rolli ja kõik saavad enamvähem võrdselt särada. Ja vanemale publikule, kes lavakatest eriti ei pea, on seal ka Rain Simmul, kes teeb suurepärase esituse. […] Tüdrukutest veel ma ütlen, et Maiken (no see tüdruk teeb ikka kõike täie rauaga; kujutan ette, et talle vastu mängides küll tähelepanu hajuma ei saa minna) ja Jane (tüdruk, kes suudab ennast seina tagant ka nähtavaks mängida. ja on nii pisike ja armas ja suurepärase comedy timing’uga. Aga no poisid…kevadel mul nagu veel oli eelistusi, aga suvel Scapiniga, kui ma nägin, kuidas nad avanesid vähehaaval.. Väga-väga andekad poisid seal kõik.

Biloxi blues on üks kuradi hea etendus. teil on seda võimalik näha veel täpselt ma pakun umbes maini ja siis on kõik. see raudselt ei kandideeri kuhugi auhindadele, sest “lavakate töö ju”, aga ausõna, see on ilmselt kõige parem etendus, mis 2011 välja tuli. ma arvasin seda juba siis, kui ma seda eelmisel kevadel nägin ja nüüd, kus 2011 juba läbi, ma arvan ikka sedasama.

Tõesti väga hea tükk. Ei ütleks, et tudengilavastus. Tugev tekst, hästi lavastatud, head näitetööd. Käekiri minu arvates väga nüganenilik. Kõik saavad särada. Kõige meeldejäävam minu jaoks sealt ilmselt Karl-Andreas. Kahju kohe, et maha läheb!

Lühidalt oskan ma öelda seda, et muidugi minge! See oli ootamatult lahe. Rääkis kuuest poisist, kes olid just sõjaväkke astunud, ja nende grupijuhist. Väga kaval valik lavastaja poolt: pea kõigil oli oma lugu ja pea kõik näitlejad said särada ja üleüldiselt jäi meelde ikkagi grupitöö. Ma väga pikalt mõtlesin, et kes see lavastaja nüüd oligi.. et kas oli Elmo.. ei no ei olnud ju. Ei olnud jah! Sander Pukk samast lennust hoopis. Aga nii sarnased lavastajakäekirjad. Ja see on ainult hea, sest Elmo on ju puhtalt geniaalne ja kui selliseid mehi peale tuleb, pole eesti teatril vaja karta. Kõige meeldejäävama rolli tegi minu jaoks siiski Rain Simmul. Ma ei tea, mis see on temas, aga osad rollid lihtsalt sobivad talle ja ainult talle ja ta oskab need nii enda omaks teha. Eks muidugi oli tekst üsna humoorikas ja mänguruumi jagunuks nii mõnelegi teisele, aga ma mingil hetkel naersin juba enne, kui ta midagi öelda jõudis. […] Aga ma ei oskagi kedagi välja tuua. Natuke olid stereotüüpsed ka need rollid: the jock, the cool guy, the nerd, the gay guy jne ja kõik mängisid need väga hästi välja.  Henriku roll oli vast kõige vastumeelsem, sest lihtsalt nii vastikud ja lollid tegelased ei saagi kuidagi meeltmööda olla, samas Pääru bad/cool guy’l oli ikkagi ka lõpuks südametunnistus ja tunded (ja issand, kui Risto Kübara moodi ta kohati oli!) ja Karli pealtnäha kõige vaiksem ja tegelikult kõige südim ja julgem tegelane jäid meelde. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis Priidud meenuvad kõige vähem, ehkki üks neist oli ju n-ö peategelane või vähemalt siis narraator. Ja Piret Krummist võime ka veel palju oodata! […] See oli selline etendus, kus sa saalis naerad, aga kodus on tegelikult kurb. Linnateater siiski ei võtnud seda veel veel maha nii, et vutvut teatrisse kohe Biloxi Blues’i vaatama!


10 aastat hiljem tuleb tõdeda, et nominatsioone etendus küll ei saanud, kuid poisid on peaaegu kõik areenil ja Maiken paneb endiselt täie rauaga. Kahjuks on Piretist olnud juttu vähem kui toona ennustatud sai ning Janest küll näitlejat ei saanud, kuid mina mäletan teda lavakapäevilt siiani. Elmo on vahepeal Tallinna Linnateatrist lahkunud ning Sandrilt on nähtud ka tema Armastus ja Raha, mis kahjuks erilist elamust ei pakkunud ning paistab praegu tegutsevat põhiliselt Noorsooteatris, kus Kentsakas koer jäi kahjuks nägemata, kuid Apelsinitüdrukut olen salaja juba üritanud kavasse mahutada küll.

Rating: 3.5 out of 5.

Blue/Orange / Young Vic / 2016
Vaimuhaigla. Lavakujunduseks poksiring. Arutelu selle üle, kes on hull ja kes seda otsustab. Tasuta pilet. Meeldis, aga meelde ei jäänud.

The Book of Mormon / West End / 2017
Suures sarkasmivõtmes kirjutatud lugu mormoonidest ehk viimsepäeva pühakutest ja nende katsetest uusi liikmeid värvata. Teine West End’i tükk, aga esimene suurem ja siiani mängukavas. Kindlasti üks West End’i paremaid tükke. Lugu, stseene ja osasid laule mäletan siiani ja käisin neid vahetult pärast isegi Youtube’is kuulamas. Keskmise briti jaoks ilmselt solvav ja liiga musta huumoriga, aga eestlasena soovitan.

Rating: 4 out of 5.

Rating: 2 out of 5.

Boulgakoff / Eesti Draamateater / 2012
Külastus klassiga emakeeletunni kultuurimapi raames. Loost ei mäleta midagi, aga tean, et juba siis oli selge, et Toomperega ma veregruppi ei jaga.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s