Teatrikroonika: A

Aastate jooksul olen kirja saanud päris mitu toredat elamust ja tahes tahtmata ei ole ükski etendus enam detailideni meeles, aga arvan, et omamoodi põnev mõtterännak võiks olla neid järjepidi taaskülastada ja näha, mis on üldse veel meeles, kui üldse midagi, ja tagantjärgi tõdeda, millised lavastused on jätnud igikestva jälje ja miks. Alustame algusest ehk A.

Rating: 4 out of 5.

Aeg ja perekond Conway / Tallinna Linnateater / 2012
Ilusad kostüümid, mitmes ajastikus ajatult kulgev perekonnadraama, peaosades pea kõik Tallinna Linnateatri vägevad naised. Sisust mäletan siiski üsna vähe ja ehkki meeldis, siis leidsin, et Karinile-Indrekule (ehk minu silmis Nüganeni tipptasemele) jäi siiski alla.

Väljavõte aastast 2012
Conway oli päris hea. Meeldis

Aiapidu / Kell 10 / 2010
Eesti teatris mitte eriti laialdaselt levinud, aga põnev kontseptsioon ehk kaks lõimuvat etendust jooksid üheaegselt. Üks majas sees, teine aias. Minul õnnestus ära näha vaid esimene, millest meeles ei ole midagi. Aiapeo osa olla väidetavalt olnud parem. Seda sai vaatamas käidud Keila lähistel elava sõbrannaga ja ausalt öeldes ongi rohkem meeles kruusateine jalutuskäik kui etendus ise.

Rating: 2.5 out of 5.

Aju Jaht / Tallinna Linnateater / 2016
Eht-inglaslik krimka sümbioosis Diana Leesalu veidi filmiliku lavastajakäekirjaga. Iseenesest terviklik ja hästi lavastatud-esitatud tükk – isegi puänt tuli üllatusena -, aga selline üheõhtu tükk, millest emotsionaalselt laetud ei saa ja mõtteid mõtlema ei hakka.

Aladdin / West End / 2017
West End-i muusikalidele kohaselt suurepärane lavakujundus ja kaasahaaravad laulud ja tantsud ja lihtne õnneliku lõpuga lugu. Peaosatäitjad võrdlemisi nõrgad. Sihtgrupiks lapsed ja nostalgilised täiskasvanud. Ise kasvasin üles ilma Disney’ta ja nostalgia eest lisapunkte anda ei saanud. Film tuli välja hiljem ja meeldis rohkem.

Rating: 3 out of 5.

Rating: 2.5 out of 5.

Aleksei Karenin / R.A.A.A.M. / 2017
Erakordselt tabav mängukoht Tapa vana jaamahoone näol. Klassika. Tommingas. Kohvikus venepärane menüü. Tagasiteel jagasime näitlejatega vagunit ja siit nimekirjast ainus mis ka tagantjärgi kõnetab. Õhtu ise algas õigupoolest hoopiski ühes Telliskivi restoranis ja jätkus rongis. Tapa rongijaam on ilmselt nagunii üks mu lemmikutest mitte-statsionaarsetest mängukohtadest Eestis, sest lisaks miljööväärtuslikule keskkonnale pääseb sinna lihtsasti paljudest Eesti nurkadest ja juba teatriks meelestatult ilma rapsimata. Lavakujundusest ma nii palju ei arvanudki, aga kui teatriauhindasid jagataks asukohtade eest, siis Aleksei Karenin oleks olnud kindel võitja. Kus siis veel rääkida Kareninite lugu kui mitte rongijaamas. Kui püss on laval..

Raamat oli mul lugemata siis ja on ka praegu, kuid kunagi nooremana sai ära vaadatud Ugala Anna Karenina nii et lugu oli tuttav. Kusjuuures Aleksei rollis oli ka siis Tommingas (küll kahasse Aivar Mägiga), kuid toona oli huvitavam ikka Priit Võigemasti Vronski ja Kareninit ei mäletagi; samas Aleksei Karenini puhul on meelest läinud just Vronski (Roland Laos). Teatrisaalist äsja lahkununa jäi suurem tundepuhang olemata ja esimese hooga ma tükist suurt midagi ei arvanud, kuid selgub, et ka aastaid hiljem olen seda etendust kuskil mälusopis endaga sellele vaatamata kaasas kandnud. Nii nagu Tõde ja Õigus on Indreku lugu, on Anna Karenina Anna lugu ja lahendada seda mitte ainult Aleksei vaatenurgast, vaid ka talle teadaoleva informatsiooni põhjal mõjus sama tugevalt kui muusikas õigel hetkel ära kasutatud paus.

All My Sons / The Old Vic/National Theatre Live / 2019
Klassikaline teater. Emotsionaalselt laetud ja tugev tekst. Suurepärased näitlejad ja imeline lavakujundus. Sobiks hästi Tallinna Linnateatri repertuaari. Seda etendust ma tegelikult nimekirja arvestanud ei ole, sest teatrisaali kohale ma kahjuks ei jõudnud. Londoni saalid on üldjuhul väga suured ja piletid üsna kallid, eriti kui koosseisus on mõni tuntum nimi ja siin oli neid hulgim. Parima hinna-kvaliteeti suhte piletitele peale sattumine on paras laveerimine ja oskus omaette ja sel korral oli tung suur ja minu näpud mitte piisavalt nobedad. Kuskil kõrgustes ja viimastes ridades ma ka istuda ei soovinud ja vaatasin selle ära hoopis National Theatre Live’i raames kinolinalt ja jäin isegi ekraani vahendusel väga rahule. Kui see tekst peaks kuskil kunagi jälle mängukavva lisanduma, siis seekord piletist ilma ei jää.

Rating: 3.5 out of 5.

Amy Seisukoht / Tallinna Linnateater / 2013
Taevalava. Peeglid? Vaatamata üsna kõrgele hinnangule pean tõdema, et sellest külastusest ei mäleta ma midagi ei päevast, lavakujundusest ega ka loost endast. Mälusopis seigeldes meenub, et nägin ära Hele Kõrvega versiooni ning et vist üks mu lemmikumaid Anu Lambi esitusi. Leian tihtipeale, et kuna Anul on nii iseäralik kõnetehnika ja maneerid, siis paljud tema rollid sulanduvad mul ühte, aga Amy‘st mäletan, et arvasin, et selles rollis ta suisa säras.

An American in Paris / West End / 2017
Järjekordne lihtne Londoni muusikal noorest keelatud armastusest, kuid sel korral põhirõhk hoopiski balletti sugemetega kaasaegsel tantsul. Peaosaliste valik nõrk ning vist sattus olema ka vaegkuuljatele suunatud etendus, sest paralleelselt jooksid suured neoonsed subtiitrid, mis tähelepanu lavalt kangesti eemale kiskusid. West End-is nähtud etendustest nimekirja lõpus.

Rating: 3 out of 5.

Anna Karenina / Ugala Teater / 2009
Kostüümidraama. Vene naise vaevatud hing. Kuidas või kellega ma Viljandisse teatrisse läksin on suur müsteerium*. Kahtlustan, et äkki võttis ema käekõrval kaasa. Ema oli ilmselt huvitatud vene klassikast ja mina Priit Võigemastist. Etendusest ei mäleta suurt midagi ja raamatut ei olnud lugenud siis ja ei ole siiani, aga ometi mingi teatav teadmine on mulle Anna Kareninast sellest ajast saadik kuhugi ajusoppi siiski jäädvustunud.

*väljavõte pole väljavõtmist väärt, kuid vanades postitustes soramise tagajärjel selgus, et käisin vaatamas hoopiski kooliga.

Arbuusisuhkrus / Tallinna Linnateater / 2009
See etendus sai valitud konkreetselt selle pärast, et Hele Kõrvet vaatama minna ja loost ei mäleta ma ma muud kui et oli veider. Millegipärast tuleb ainsana silme ette stseen, kus Hele pidi kuskilt lae alt alla rippuma, aga kuna ta oli siis juba üsna lapseootel, siis olid ainult jalad näha.

Arkaadia / Eesti Draamateater/Lavakas / 2010
Kostüümidraama. Lõpuvalss. Muidu vaid ähmased mälupildid

Väljavõte aastast 2010
Tundub, et koosseisuga enamvähem vedas. […] Ma ei tea, see polnud üldse väga emotsionaalne etendus minu jaoks, aga mingi Rolandi koha peal ma küll elasin hingest kaasa. Ja ühes Marta-Hendriku stseenis sai isegi tibutagi veidi. […] Väga ilus oli lõpuvalss Thomasina ja Septimuse vahel. […] Alguses oli hästi raske jälgida. Õudselt tihe tekst ja nad õudselt tulistasid kogu aeg, Jüri eriti.  Lõpuks harjus ära ja se nö kaasagne pool tõmbas tagasi ka veits. Etendusest.. lugu oli tegelikult äge. Selline mõnes mõttes detektiiviromaan, samas üldse mitte, aga minu jaoks on see lavakate asjadest siiani ikkagi kõige kaugemaks jäänud. Ja just sisu taha on asi jäänud, sest ega ma kellelegi laval midagi ette heita ei oska väga. Lavakujundus oli lihtne aga äge.

Armastus ja Raha / Tallinna Linnateater / 2014
Hindeks olen andnud 5/10, aga mille eest täpselt, on tänaseks juba ununenud. Erk lavakujundus ja kummaline muusikavalik. Üksikud mälupildid.

Rating: 2.5 out of 5.

Rating: 2 out of 5.

Assassins / RADA / 2018
Londoni lavakas. Muusikal(ine lavastus). Teksti näol iseenesest väga huvitav algidee ehk koondada ühte jutustusse pealtnäha täiesti erinevad inimesed täiesti erinevatest aegadest, kuid keda seob omavahel üks väga spetsiifiline motiiv – tappa Ameerika Ühendriikide president. Mõned aastad varem olin plaaninud seda etendust ühes teises teatris ja lavastuses vaatama minna, kuid et näitleja kelle pärast pilet ostetud sai sai vahepeal asendatud müüsin ka mina oma pileti maha. Lõpuks sai see nähtud noorte näitlejahakatiste esituses ja kuigi kontseptsioon oli ju põnev, siis vähemalt selles esituses lavastus ise märki ei tabanud. Liiga palju auru läks karakteriloomele, olgu see siis vanuse, aktsendi või õige noodi tabamise eesmärkidel.

Augustikuu / Eesti Draamateater / 2012
Perekonnadraama. Ita Ever. Piinlik tõdeda, aga ealistest iseärasustest tingituna kahjuks üks vähestest etendusest minu kogus, mille nimekirjast võib leida ka eesti teatri esikuldvara. Vaatamata ka nähtud filmile ei mäleta loost praeguseks suurt midagi ja suurema elamusega ei lahkunud ma teatrist ka toona.

Rating: 2 out of 5.

Väljavõte aastast 2012
Sellest oli nii palju räägitud ja kiidetud ja kõik ja puha, aga ma ei tea, minu jaoks ei olnud nagu midagi erilist. Ma istusin rõdul ka, vahepeal läks tekst kaduma. Mul on tunne, et äkki ma olen liiga noor sellise asja jaoks? Raske samastada.. Näitlejad muidugi kõik head – vanad tegijad ikka. Kes vähem meeldisid olidki Marta ja Kersti ehk tüki noorimad osatäitjad. Aga jah kõik need abieludraamad jäid kaugeks ja see Veinmani-Laane asi oli nii .. ugghh ja tundus kuidagi tüüpiline Ameerika lugu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s