Teater kodus ehk pandeemiateater

Tagantjärgi arutlusi oleks ilmselt paslik alustada virtuaalteatri teemadel, sest 18. aprill  2020 ehk umbes-täpselt aasta tagasi jõudis vaatajate ette esimene koroonaaja kultuuriüritus, mille kohta mõned päevad hiljem isegi mustandi valmis sain, kuid mis ilmavalgust siiski ei näinud. Toona kirjutasin, et Henrik Kalmeti ja Kinoteatri Zoom-aktsiooni Eriolukord ruudus tavakriteeriumite alusel arvustada oleks olnud puhas patt. Üritus oli üsna üürike ning ekraaniaeg suisa lendas käest ja paari nädalaga kokku pandud materjal rahuaja teatriauhindade nimekirja ilmselt ei mahuks. Taganjärgi selgus, et ei mahtunud ka kriisiajal. Arvasin siis ja arvan ka praegu, et eriolukorra tingimustes väärinuks Kalmeti stand-up eripreemiat küll, sest seda oli kultuurivaeguses vaevlevale teatripublikule kangesti tarvis. Õnneks Kinoteatri tiim teatava tunnustuse siiski sai ja seda vabariigi aastapäeva etenduse lavastamise näol. Viimase aasta jooksul on netilavastuste hulk küll veidi kasvanud, kuid säärast huvi ja meediakära nagu Eriolukord ruudus need endaga kaasa toonud ei ole.  

Etendusest endast – koroonanaljad a’la Henrik Kalmet – ei maksa üldse pikemalt rääkida. Mida reklaamiti, seda ka pakuti ning lõppkokkuvõttes ei olnud see ka üldse tähtis. See oli üks neist olukordadest, kus oluline ei olnud teostus ega isegi mitte sisu vaid mõte. Eriolukord ruudus pakkus rahalist abi neile, kes seda vajasid, tööd ja tegevust tegevusetuses vaevlevatele kunstiinimestele ning meelelahutust meeleheites eesti rahvale. Selle kinnituseks ka 4444 müüdud piletit, sealjuures leibkonniti oli vaatajaid ilmselt vähemalt poole võrra rohkem. Võrdluseks – selline hulk piletiostjaid müüks välja 10 Eesti Draamateatri suure saali etendust või kaks kolmandiku kogu Tallinna Linnateatri ühe kuu mängukavast. 

Eesti rahvas on teadupärast teatrirahvas ning olukorras, kus kultuur oli meile teadaoleval kujul teadmata ajaks lukku pandud üritasid paljud teatrid publikuga kontakti hoida (sotsiaal)meedia vahendusel. Terve märtsikuu loeti raamatuid, kirjutati blogisid, laeti üles juba ajahõlma vajunud etendusi ja peeti päevikuid esietendumata jäänud tükkidest. Strateegiaid oli erinevaid, mõned edukamad kui teised, kuid tuleb nentida, et teatrisiseselt oli pakutav päevast päeva siiski sama. Vahetus küll kas näitleja või raamat või lavastus, kuid sisuliselt ei muutunud midagi. Niisiis oli see sõõm värsket õhku, kui Kinoteater otsustas läheneda asjale uue nurga alt ja otse-eetris.

Tagantjärgi on see ehk isegi natuke üllatav, et see aktsioon nii kaua end oodata lasi ja aasta jooksul eriti palju edasi arenenud ei ole. Filmi- ja teatrimaailma erinevusi on kindlasti rohkem, kui olulisim ilmselt viimase vahetus. Iga etendus on uus ja erinev elamus. Muuhulgas muutub publik ja energia saalis, muutuvad näitlejad. See toimub siin ja praegu, edasi-tagasi kerimise või pausi nuppu ei eksisteeri. Kuidas võttis meil terve kuu, et pakkuda võimalikult sarnast, vähemasti reaalajas kogemust? Kas me ei olegi siis nii kultuurne IT-riik, kui me oleme alati arvanud? Samas ei ole aga sugugi imeks pandav, et sellise lahenduse tõi välja just Kinoteatri tiim (vihje on nimes!), mille eesrinnas nutipõlvkond, kellel kogemust nii kastivälise mõtlemisega kui ka helesinise kasti siseses maailmas kergesti orienteerumisega. 

Selleks ajaks oli vabatahtlik-kohustuslik karantiin muutnud uueks normiks; suhteliseks mõisteks olid muutunud nii nädalapäevad kui kellaajad. Ei olnud enam argipäevi või nädalavahetusi, olid lihtsalt päevad, sealjuures kõik enam-vähem ühesugused. Aja möödumist arvestasime ja arvestame ehk praegugi viimasest poes käigust või natuke edevamast 2+2 jalutuskäigukohast. Tänu Kinoteatrile oli järsku oli midagi oodata, põhjust konkreetsel ajal valmis olla ja lõpuks koduriiete asemel midagi muud selga panna. Etendusele eelneval nädalal vaatas reklaami eesmärkidel ekraanidelt vastu värske nägu ning koroonat arutati lõpuks ka igapäevastele tõsistele pressikonverentsidele vahelduseks läbi huumoriprisma. Kuigi tegemist oli tõenäoliselt ainuvõimaliku tehnilise lahendusega (vähemalt antud ajaskaalal), siis omaette irooniavõtme ja -võttena toimis ka etenduseks valitud platvorm Zoom, mis on koroonakevadest saadik dubleerinud nii kohviku kui kodukontorina  Eriolukord Ruudus pakkus lisaks kauaoodatud vaheldusele ka uutmoodi kogemust ja ühtekuuluvustunnet teiste teatriarmastajatega. Mõningad järgnenud üritused on pakkunud küll võimalust kaasa kommenteerida, kuid Kinoteater oli ainus, kes publiku ka visuaalselt saali tõi.  

Maikuus järgnes videolavastus KOOS Elisa Stage’i kodulehel ning erinevate eesti teatrite ühisjõul valminud Aktsioon: Eesti teatri päästmine vastvalminud e⁻lektron platvormil, juunis Tallinna Linnateatri Inimese Hääl üheaegselt Lavaugus ja samuti Elisa Stage’i vahendusel. Vahepeale mahtus veel Tallinna Linnateatri emadepäeva kontsert-etendus, mis ei jõudnud vaatajani küll otse, kuid etüüdid olid humoorikad – aasta aega hiljem on kõige eredamalt meeles aja lukku jäänud Argo Aadli ja Helene Vannari – ning üritus oli elamus omaete. Kui Talinna Linnateatri ettevõtmised ning Eriolukord Ruudus oli saanud parajalt meediakaja, siis järgmised katsetused virtuaalmaailmas paljude teatrihuvilistide radarile kahjuks ei jõudnudki. Etendus KOOS näiteks käsitles vägagi aktuaalset üksinduse teemat päris- ja virtuaalteatri sümbioosis ja oli vaadatav juba keset esimest eriolukorda, kuid selle blogi autori orbiidile jõudis see alles nüüd. Hiljem figureeris Koos isegi suvises Baltoscandali kavas, aga selleks hetkeks juba jälle väliseestlasena läks ka see mängukava minust mööda.

Eesti teatrit üritati päästa ideaalse näitleja otsingutega enam mitte nii düstoopilises maailmas ja sellele sattusin kuidagi peale, kuid tundub, et ühena vähestest. Päriselt teatriks seda etendust küll pidada ei saanud, pigem pildiga kuuldemänguks tühjadel teatrilavadel üle Eesti vaatajale juba tuttavas videokõne formaadis. Ideaalne näitleja jäi leidmata, aga teatavat vaheldust igapäevaelule pakkusid heerose otsingud sellegipoolest. Nuriseda oleks olnud  kohatu igal juhul, sest kõigist virtuaaletendustest oli see ainus, millele ei olnud vaja piletit lunastada. 

Inimese Hääl jõudis vaatajate ette kolmel õhtul kolm kuud pärast eriolukorra algust ja ühtlasi selle lõpujärgus ning sai ka parajalt meediakajastust. Tallinna Linnateater kaasas protsessi lavastaja ja lavameistrid, kes vahetasid virtuaalse musta kasti päris klaaskasti vastu läbi mille sai päris publik vaadata päris näitlejat, kes etendas päris näidendit. Päris laval võttis koha päris – ja paljude silmis ehk ideaalilähedane – näitleja Evelin Võigemast ning tekst ja lavakujundus olid valitud kriisiajale kohased ning tekitasid vaatajas äratundmisrõõmu või -kurbust. Enamus publikut jälgis tegevust siiski ekraani vahendusel ja etendus oli selle eesmärgiga ka lavastatud ning tabas (ajastu) märki. 

Lastele pakkus samal ajal iganädalast meelelahutust Piip ja Tuut, Kellerteater lisas virtuaalteatri mängukavasse kaks maagilist lühipõnevikku natuke vanematele ning Netikino platvormil oli võimalik ühineda Lasteetenduste Kodufestivaliga. 

Juuli alguseks oli elu Eestis võrdlemisi normaliseerunud ning pandeemiateater asendus mõneks kuuks suveteatriga, seejärel sügisel (vahelduva täituvusastmega) tavapärase repertuaariteatriga. Märtsis 2021 pandi kultuur jälle lukku ning koroonaaja teatrile andis panuse vaid üks koosseis – Tartu Uus Teater -, kes kohandas etenduse Anne lahkub Annelinnast 360-kraadiseks virtuaalelamuseks. Idee oli huvitav ning huvitav oli ka etendus ise, kuid minu puhul sai kahjuks takistuseks ülemere internet, mis ei otse ega ka järelvaadates kuidagi pildile järgi ei tahtnud jõuda. Loodan siiski, et sarnaseid projekte võetakse ette ka tulevikus.  Kipume tihtilugu unustama seda publikut kes mingil põhjusel teatrisse tulla ei saa: neid, kellel ei luba töö või tervis; neid, kes elavad Eesti väikelinnades või vastupidi välismaal. Kodumaine kultuur sinna tihtipeale ei jõua. Täna oleme aga leidnud võimaluse tuua teater koju kätte sinna, kuhu see varem võimalik ei ole olnud ja 360-kraadine otseülekanne on kindlasti elamus omaette ja mingil määral ehk isegi kõrvutatav saalis kohapeal olemisega. Lisaks veebiteatrile õnnestus Tartu Uue Teatri tiimil kõikde piirangute keskel ja nendest olenemata rahvani tuua ka pärisesitendus ‘Kõigi piirangute lõpp’. Täiesti võimalik, et Eesti on ainus või vähemalt üks väheseid kohti maailmas, kus drive-in kinodele ja kontsertidele lisaks pakutakse meelelahutust ka drive-in teatri näol.

Vaatamata like’idele kõikvõimalike teatrite kõikvõimalikel sotsiaalmeediakontodel on siiski täiesti võimalik, et mõni ettevõtmine on jäänud kahe silma vahele, aga siinkirjutajale teadavolevalt nende üksikute projektidega Eesti pandeemiateater ka piirdus. Osa eelmainitust jäid truuks tavaaja teatri põhimõtetele ja läksid ühekordse elamuse teed, teised on aga järelvaadatavad siiani. Kui Eesti teatri päästmine jäi ise küll üheöö liblikaks, siis e⁻lektron platvorm näiteks lisab aktiivselt kultuurimaastikule värvi siiani. Tuleb siiski tõdeda, et pakutav kuulub rohkem alternatiivsemate kunstivormide valdkonda, mis on pilgu pööranud ka välismaise vaataja poole ja kodust pühapäevapublikut üldjuhul väga ei kõneta. Netikino lehelt võib leida mõned lavakunsti näited, kuid põhiline rõhuasetus on siiski seriaali- ja filmi maailmal. Elisa Stage pakub virtuaallava nii teatrile, muusikale kui kinole, kuid teatriteemalisi otseülekandeid leiab sealt siiski võrdlemisi vähe ja põhiliselt improteatri või stand up-i valdkonnast.

Möödunud kevadel tundus, et publikuna arvasime aega enne ja pärast Kalmetit ja tekkis lootus, et ehk jätkub teatritegijate köögipoolel sarnane meelestatus ka tulevikus. Loomulikult ei asenda ükski voogedastusplatvorm teatrisaali vahetut energiat, kuid mõne tehnilise lahenduse või uuendusliku mõtteviisi oleks sealt kindlasti võinud leida sellegipoolest. Oleksime võinud katsetada tänapäeva tehnoloogiat klassikalises mustas kastis või astuda kastist välja ja mõelda kuidas pakkuda uutmoodi teatrielamust muutes see interaktiivsemaks, või kas või lihtsalt kasutada võimalust tuua teatrisalvestused 21. sajandisse. Tallinna Linnateater on seda küll tasahaaval mõned aastad juba teinud, kuid vaadatavad on siiani siiski kõigest neli etendust. Vaadates aasta jooksul etendunud virtuaallavastuste nimekirja leiame sealt põhiliselt vabakutselised näitlejad või projektiteatrid, riigi poolt rahastatud repertuaariteatrid kultuuri kaasajastamisega ei ühinenud. Elades alaliselt riigis, kus teatrid kuuluvad erasektorile ning näitlejate lepingud piirduvad konkreetsete etendustega olen siiski jäänud hinges truuks kodusele formaadile, kus igal teatril on oma trupp ja nägu, kuid kas ei tekita see ehk lihtsalt mõnusat mugavusstsooni? Täis on küll nii mängukavad kui saalid, kuid juba ammu ei ole esietendunud tükke, millest räägime ka aastaid hiljem. 2020 tekitas ennenägematu olukorra, pinnase kus teatritel oleks olnud võimalik murda välja oma klassikalistest mallidest, kusjuures riigiteatrite puhul ju tegelikult riskivabalt. Aasta eriolukorda hiljem tuleb kahjuks tõdeda, et virtuaalteater sai küll korraks maast lahti, ent päriselt lendu ei tõusnudki. Aga lootus püsib – ehk on rohujuure tasandil kuskil mõni teatriuuendus juba siiski tärkamas.  

Üks kommentaar “Teater kodus ehk pandeemiateater

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s