Veel üks teatriblogi?

Minust sai eesti teatri tugitoolisportlane peaaegu 15 aastat tagasi. Õnneks leidsin kohe hulga toredaid inimesi, kellega hiljem kohvitassi taga nähtut arutada, kuid juba teismelisest saadik ruttasin pärast etendust koju erinevaid ametlikke ja hobi korras kirjutatud arvustusi lugema ja teen seda siiani. Mõned artiklid on pikad ja huvitavad ja suure kogemuse, lugemuse ja kodutöö najal seletavad lahti mõttekäike, mille peale ise ei oleks osanud tullagi; teised on lühikesed, kirjeldavad rohkem tunnet ja elamust. Osadele noogutan aktiivselt kaasa, teiste peale laiutan nõutult käsi. Just nende viimaste tõttu – tahaks nagu vastu vaielda – olengi juba aastaid tahtnud luua platvormi enda mõtetele ja sealjuures teha väikese tagasivaate ka oma isiklikule teatriteele. Küll käis see mõte pärast läbi siis kui sai täis 10 või 15 aastat esimesest teatrikülastusest, küll siis kui kirja sai 100 või 200 erinevat lavastust, kuid nagu ikka kipub juhtuma, siis õigel ajal õiget aega ei leidnud. Nüüd otsustasin ülemaailmsest eriolukorrast kasu lõigata ja lõpuks ometi kuskilt pihta hakata.

Tänaseks olen kirja saanud 225 erinevat lavastust. Telekast nähtuid ma siia listi ei arvesta (v.a mõningate eranditega koroona-aastast) ning reaalseid teatrikülastusi ma kokku lugenud ei ole (ilmselt on korduvkülastusi olnud umbes 50-100 ringis).  Seda on ilmselt sama palju kui täiskohaga teatrikriitikutel ühes aastas, ent julgen arvata, et hobi korras külastajana teen nii mõnelegi siiski silmad ette. Lisaks olen elanud viimased aastad alaliselt välismaal ning kuigi olen ka seal nähtud tükid koondlisti arvestanud, on võõrsil elatud aja jooksul külastuste arv siiski vähenenud. Tõsiseltvõetava arvustaja jaoks on mul lisaks puuduvatele etendustele puudulik ka vastav haridus, lugemus ja vanuselistest eripäradest tingitud eelnev elu- ja teatrikogemus, kuid leian tihtipeale teiste mõttemõlgutusi lugedes, et mina olen vist küll mingit teist asja vaatamas käinud. Otsustasin nüüd, kus kultuur on jälle mõneks ajaks ekraanile lukku pandud, iseenda lõbuks ja kirjatehnika harjutuseks hakata kirja panema nii uusi külastusi kui meenutama vanu. Vanematest muidugi enam palju ei mäleta või siis ei saanud aru. Mõnest on meelest üksik tsitaat, teisest näitleja, kolmandast ehk vaid ehk see, kus mängiti. Aga alustame algusest ehk üldiste elamuste ja tunnete kategooriast.

Minu esimesed teatrikülastused jäävad ilmselt kuhugi sinna üheksanda ja kümnenda eluaasta vahele ning on alguse saanud – nagu paljudel teistelgi – tänasest Eesti Noorsooteatrist (siis Eesti Riiklik Nukuteater). Häguselt meenuvad nii Naksitrallid kui ka lugu keefirist ning mõningase taustatöö tulemusena selgus, et Naksitrallide näol oli ilmselt tegu 2002. aasta hooaja avapeoga, Vapper Keefir esietendus aga aasta hiljem. Naksitrallidest mäletan välisaali ning ajusoppi kinnitus Muhvi eksistents (Kingpooli ja Sammalhabemega läks veel mõned aastad), Keefirist on meeles vaid pool pealkirja ning istekoht viimases reas. 2003. aastanumbrisse jäävad ka Tallinna Linnateatri Kaotajad ning ka nende hooaja avamine ehk Võitjate kontsert – justkui oleks mõlemast mingi mälupilt, aga on ka võimalik, et kaks Lavaaugu muusikalist lavastust on nüüdseks juba peas lihtsalt üheks põimunud. Igal juhul mäletan vaid pikka järjekorda Laial tänaval ning hiljem Aida tänava poolsetel istekohtadel istumist. 

Aastal 2004 etendus Linnahallis toonase Nukuteatri poolt välja toodud Grease. Vaatamata sellele, et ilmselt peab tegu olema üleeelmise kümnendi ühe suurima ja kallima teatriprojektiga Eestis, on see praeguseks internetiavarustest peaaegu kadunud; vaid vähesed artiklid ja pildid, Youtube’is leidub üksik video. Meie perre sai isegi ostetud etenduse plaat, mida sai mängitud täie raha eest. Nüüdseks on see erinevate kolimiste käigus kaotsi läinud. Laule mäletangi ilmselt pigem juba hiljem kodus kuulamisest. Ääremärkusena – elan juba aastaid välismaal ja vahel ikka juhtub, et keegi paneb kuskil Grease’i soundtracki käima ning mul jääb teistega kaasa laulmata, sest minul jooksevad sõnad ikka eesti keeles. Külastusest endast mäletan seda, et kaaslasteks oli mul kummaline kamp – ema, isapoolne vanaema ja klassiõde – ning et istusime päris kaugel ja päris ääres. Juhtus aga nii, et kõik sektorid pilgeni täis ei olnud ning meil õnnestus natuke parema koha peale nihkuda. Ja veel – Rizzo rollist ei teadnud ma üldse midagi ja arvasin, et Liisi Koikson ja Evelin Võigemast (publikule toona veel Pang) dubleerivad Sandy rolli. Viimane oli ilmselt Tallinna Linnateatri Võitjatest või Kaotajatest silma jäänud ning pettumus oli suur, kui selgus, et Evelin ei olegi peaosas. Sellest, et Rizzo roll oli ilmselt Evelinile palju sobilikum ning mahlakam mängida, sain alles palju hiljem aru. Kahtlustan, et tegemist võis olla ka minu esimese ja senini viimase külastusega Linnahalli ja ometi mäletan saali ja garderoobe siiani.

Mõnevõrra teadlikum teatrikülastaja sai minust mõned aastad hiljem. Olin aastaid veendunud, et minu teatritee sai alguse 16. veebruaril 2007 Tallinna Linnateatri etendusega Kuritöö ja Karistus – millegipärast oli jäänud meelde, et tegemist oli ühe veebruarikuise reedega ja nõnda õnnestus arhiividest ka konkreetne kuupäev välja otsida -, kuid hilisemal uurimisel selgub, et Nukuteatri Romeo&Julia etendus siiski mäletatust aasta varem ehk augustis 2006. Peretuttava kaudu sain kaks piletit kontrolletendusele, kuhu mul veel samal päeval mingit viitsimist minna ei olnud, aga et sõbrannale oli pilet sünnipäevaks kingitud, ei olnud pääsu. Kolm tundi hiljem oli kombinatsioon sajandite kuulsaimast armastuloost, Kristjan Kasearust ning Terminaatori muusikast teinud oma töö ning järgneva kahe teatrisuve jooksul sattusin sinna Laia tänava otsa – piletiga ja tihti ka ilma – rohkem kordi kui neid keegi kokku lugeda jaksaks. Lisarea pileteid saime sõbrannadega lõpuks teatrikassast peaaegu poolmuidu. Seda etendust sai nii koha peal kui hiljem salvestusena nähtud nii palju, et võin seda veel terve dekaad hiljem vabalt tsiteerida. Samas ei unune ka näitlejate (põhiliselt Jaagup Kreemi ja Taavi Tõnissoni) tihtipeale päevakohased improvisatsioonid. Näiteks et selle putka juures ei saa enam kokku saada, sest see pandi eilsel Pronksööl põlema. Tagantjärgi mõeldes võib tänaseks erinevaid disainielemente lahkema sõnaga kutsuda oma ajastu märgiks ja mingit suuremat näitlejameisterlikkust suveteatri teismelistele suunatud rahahobusest vast otsida ei maksa, kuid kui mõelda, et kaks järjestikust teatrisuve oli see ‘suure saali tükk’ välja müüdud ja pea 15 aastat hiljem teatrikülastajate kollektiivses mälus veel meeles, siis on ilmselge, et selle produktsiooni näol tabas lavastustiim õiget märki.

Umbes täpselt kahe suve keskele jäi eelmainitud Kuritöö ja Karistus. Nagu väikses Eestis tavapäraseks, teab keegi kedagi, kes teab kedagi ja minu puhul oli see pinginaabri vanaema sõbranna, kes töötas parasjagu Tallinna Linnateatris ja ootamatult olid üle jäänud kaks piletit. Kuidagi kombel sattus see igavesti rariteetne kaup kahe varateismelise kätte ja kõigis järgnenud piletiostudes süüdistangi vist natuke ja salaja seda Dostojevski, Nüganeni ja Sammuli triot. Sellest külastusest mäletan juba natuke rohkem – puitaedadega järjest sügavusse avanevat lavakujundust, Külli Teetamme Sonjat ja tema stseeni Raskolnikoviga seal taga vasakus nurgas, ning Indrek Sammuli nii veenvat mängu, et 13-aastane mina ei olnud lõpuni päris kindel, et kas teater just haiget näitlejat lavale ei saatnud. Dostojevski mõistmise jaoks olin veel liiga noor ja sisu läks suuresti siiski mööda. Võtsin küll ka raamatu mõned aastad hiljem kätte, palusin veel Linnateatrist laenuks teatri enda tarbeks salvestatud lindistuse, aga lõpuni nendega siiski ei jõudnud. Kuritöö sai vist loetud, Karistus on siiani ootel. 

2007. aastasse jäid veel Tallinna Linnateatri suvelavastus Ronk ning repertuaaritükk Kuidas ma õppisin sõitma (mõlemast mäletan suuresti ainult lavakujundust ja kellega käidud sai), kuid teatritee kinnistas lõplikult ära sama aasta sügisel nähtud Elmo Nüganeni Tõde ja Õigus IV. Karin. Indrek., mis minu suureks kurvastuseks läks koroona-aasta najal minu eest päris salaja mängukavast maha. Indrek oli jäänud meelde sealt samast Põrgulavalt, Hele aga Laia tänava teisest otsast ning kui ema küsis, kas tahan kaasa minna, oli vastus lihtne. Karinit-Indrekut olen näinud hiljem veel nii mõnedki korrad ning kahtlustan, et mingisugune arusaamine on tulnud ikkagi hiljem, kuid kui järgnevad Lumipalee ja Köögertalide külastused on segunenud üheks, siis see esimese etenduse esirea mälupilt on silme ees siiani. Sellest tükist ehk kunagi pikemalt.

Paralleelselt sellega ehk aastatel 2006-2007 jooksis ETV ekraanilt krimiseriaal Ohtlik Lend, kus minu huviorbiiti mängisid ennast Elisabet Reinsalu (siis veel Tamm) ja Marko Matvere. Matveret selleks hetkeks enam naljalt teatrilavalaudatelt ei leidnud, kuid Tallinna Linnateatri Isade ja Poegade viimasel etendusel 2008. aasta kevadel õnnestus mul ta siiski ära näha. Järgmine võimalus tekkis alles aastal 2020 sama teatri samas saalis etenduses Kommuun, mis jäi ka minu viimaseks Põrgulava külastuseks. Elisabeti olin näinud juba eelmainitud etenduses Ronk, kuhu sai mindud klassiga kultuuri kogemise raames ja natuke nagu nalja pärast ka (meie klassijuhataja perekonnanimi oli nimelt Ronk). Jaanuarisse 2008 jäi Tallinna Linnateatri Impro 3 – Punane Hanrahan, kuhu sattusin vist ka üsna juhuslikult ja millest suurt peale iiri teema midagi ei mäleta. Viimaseks juhuslikuks teatrietenduseks ja ühtlasi minu praeguseks igasugust kirjamusta mitte kannatava esimese blogi esimeseks mõttevälgatuseks sai Tallinna Linnateatri Tõestus. Vaatama ei olnud ma läinud õigupoolest mitte etendust, vaid olin Ohtlikust Lennust innustununa läinud hoopis Elisabetile kommikarpi viima, aga et mul teda esimesel päeval püüda ei õnnestunud, sest Nüganenil olla sünnipäevapidustused olnud, siis avastasin end järgmisel päeval piletiomanikuna hoopis väikse saali teisest reast ja mõni tund hiljem Dieles leidis ka kommikarp oma õige omaniku.

Teatrimõtete vahepeale mahtusid sellesse blogisse teismelise elusaagad aga ka muuhulgas näiteks tsitaatide sektsioon ja mingil põhjusel ümber kopeeritud Tallinna Linnateatri igakuised kavad, mis olid omakorda täiendatud isikliku piletisaagi, kohtade ja kaaslastega. Kas teatri, listide, ja teatrilistide armastus kasvas tänu blogile või olin ma juba 14-aastaselt mingi olulise osa endast endale teadmata üles leidnud on praeguseks raske öelda, aga igal juhul saadab teater mind siiani. Tänasest hakkan seda oma aja kroonikat tasapisi kirja panema ja kutsun kõiki teid lihtsalt lugejana või aktiivse kaasamõtlejana ühinema.



Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s