TEATRIKROONIKA: G

Vahepeal meenus jälle, et tegelikult pidasin ma varateismelisena ka blogi (loe: päevikut), kust leidub ilmselt ka mõni mõte nähtud etenduste kohta. Suurem jagu neist kirjamusta ei kannata ja omalgi on piinlik lugeda, aga et ma hakkasin seda blogi ju just tagasivaate eesmärkidel pidama, siis tundus õige need read siia ikkagi ümber kopeerida. Tänased mõtted olen pannud kirja enne vanade üle lugemist ja kohati on omalgi täiesti uskumatu, sest vaatamata sellele, et need postitused ei ole toona saanud kirja just kuigi elegantselt, on mõttekäik olnud üsna sarnane. Lisasin ka A-F kroonikale tagantjärgi väljavõtted juurde.

Genoom / Tallinna Linnateater / 2008
Ähmaselt on meeles laboriteemaline lavakujundus ja juba nimestki aimatav teema geneetika ümber. Puändiks, et kellegi onu oli tegelikult nende isa.

Väljavõte aastast 2008
Ojarilt oli hea roll, mängis hästi välja. Alo oli täiesti võrratu ja Elisabet oma vanas headuses. […] Niisiis etendusest, esimene vaatus venis natuke rohkem. […] Tristani järsk muutumine seal lõpus jäi natuke veidraks ja jälle oli lõpp natuke tühi. Noh ilusad sõnad ja suht lõpp. Mulle ikka meeldiks kui oleks prauhh lõpp – vahet pole, kas ilus või kole. Ütleme, et võis rahule jääda.

NO88: ГЭП ehk Garjatšije Estonskije Parni / NO99 / 2009
Maa tuleb täita lastega. Mis sinu nimi on? Rahvariided. Periood, mil teatrid katsetasid neljanda seina füüsilise murdmisega. Detailid on tänaseks küll juba suuresti ununenud, aga etendus ise oli kindlasti NO99 ja kogu eesti teatri kõrgem pilotaaž, mis oli alaliselt välja müüdud. Tants negatiivse iive ümber jäi minusugusele varateismelisele küll ilmselt siiski veidi kaugeks, kuid õnneks peaks sellest kuskil ka professionaalne salvestus leiduma (kus Tiit Ojasoo oma hääle oli kaotanud), mida hea meelega nüüd veidi vanemana uuesti vaataks, kui vaid kuskilt leiaks.

Väljavõtted aastast 2009
Istusime neljandas reas, sest kassatädid mulle esimest rida ei andnud. Poisid ei tahtvat liiga noorte naiste peal iivet tõsta. […] GEP oli siis lühidalt noorte meeste probleem eesti iive negatiivsuse kohta ja seda on hädasti vaja parandada. Ehkki enamus tegelasi olid mehed näidati ka päris palju naiste vaatenurki. Kuidas ma loon pere, kui ei ole kindlustunnet, mis saab ideaalsest peremudelist jne. Kõikidel stseenidel olid alapunktid. […] Üleüldse on selle lavastuse üks tugevamaid külgi see, et Ojasoo on pannud nad laval olema mitte mängima. […] Veel meeldejäävaid hetki… “Maa tuleb täita lastega” ehk meeste esimene stseen. See vastu seina tagumine oli mõjuv, mind päris pikalt kummitas. […] “Eestimaa, Eestimaa” … See oli lihtne ja ilus. Ja tabavad liigutused. Mulle meeldis eriti see “hing” taeva poole üles siblimas. Ja nad kõik tegid nii erinevalt seda. Kõigi hinged on erinevad. […] Ma ei peaks seda lavastuse parimaks või enda lemmikstseeniks, aga kindlasti oli huvitava lahendusega suudluste kamasutra; “kuidas vahet teha, kas on ainult tõmme või armumine”. […] Liikumine üleüldse, “kaklusstseen” – muidugi kõik nägid, et löögid tulid 10cm kauguselt, aga asi oli nii kiire ja täpne, et see sobis ja mõjus. […] Ja siis veel see, et kes kelle lapsele järgi läheb ja kes kelle isa on, oli päris hea. […] Oli tore õhtu. Omanäoline õhtu. NO sobib mulle päris kindlasti.*

*selgus, et edaspidine NO99 mulle eriti ei sobinud

⭐⭐⭐

Rating: 2.5 out of 5.

Gilgameš ehk igaviku nupp / Von Krahli Teater / 2012
Üüratu suur lava. Ulfsak ning tema teadlikult ~alphaisaslik (mängu)maneer. Mõnele sobib, minule mitte. Von Krahlil on kombeks valida suurte tekstide suured mõtted ja need siis laval väiksemaks hakeldada, kuid kui alustekst on tundmatu – ja teismelisel minul Gilgameš kindlasti tuttav ei olnud -, siis on ka raske etendusest aru saada. Vaatama sattusime sõbrannaga juhuslikult tuttava kaudu abi eest saaliteenindamisel

Väljavõte aastast 2012 ehk täiesti uskumatu, et ka tagantjärgi meenutades tulevad täpselt samad mõtted pähe. Täna, vähe vanemana tuleksid ehk veidi teistsugused..
no kunstniku auhinnast ja muusikast ma saan veel aru.. ja lavastajast isegi võin saada, aga ausõna, meespeaosad jäid minu jaoks küll lahjaks. lavakujundus oli väga awesome, muusika sobis, valgus oli väga awesome; lendavad paadid ja särgid ja asjad kõik väga väga kihvt. aga meespeaosa? nad ju ei teinudki suurt midagi. […] mis puutub emotional breakdowni siis ulfsak ei saa kunagi olema võimeline seda minu silmis mängima, sest minu silmis on ta liiga suur alfaisane, kes ilmselt väga ka eraelus oma tundeid ei väljenda. ja ta võib seal teha igast nägusid ja röökida, aga no ei näinud ma siin ja ei ole ma näinud ka varem, kui tal keegi kuskil lava peal sureb mingit silmadetagust mängu või asja. see on alati nii näiline ja mängitud minu jaoks. ilmselt ma olen erand. auhinnakomisjoni suhtes kindlasti. vbl kui nad oleks neid rolle vastupidi mänginud? ja üldse jälle. ma tulin krahlist ja mõtlesin et hmm.. polnud halb.. aga hea ka polnud ja wtf see üldse oli mida ma vaatasin? […] enamasti ma ei tea põhiteksti ja väga tihti üritavad nad (nagu ka no99) vaatajale ümbernurga öelda, et ta on lihtne inimene, kes elab valesti, aga seda ma nagu blokin, sest ma tean seda ise ka ja otsin teatrist mingit vastust ja mitte süüdistust.  ma sain aru nii, et need särgid olid hinged ja siis kas igavikuni jõudnud või maal porri tallatud, aga that was about it for me. no ja siis see gilgameši enda lugu vist, et lambist leitud sõber (which made no sense at all) ja siis ta on ise tänamatu ja jumalad karistavad teda selle eest? ja siis ta mõistab ja tahab sõbra “koju” viia?  umbes nii?

Gizzelle / Tallinna Linnateater/Lavakas / 2011
Esimene tutvumine XV lennuga ja tuttavaks tegelikult veel ei saanud, sest Pepeljajev oma tantsuetendustes üldjuhul üksikutele karakteritele ei rõhu. Mäletan, et oli väga lendlev ja et meeldis, aga aru ei saanud eriti midagi. Lavastusse üldse mitte puutuvalt on meeles või siis välja mõeldud ka mingi mälestus, et kas pool kursust sai samal nädalal toimuval lavavõitluse arvestuses nii palju vigastusi, et tuli etendused ära jätta või siis vastupidi.

Väljavõte aastast 2012
Nägin üsna esimest etendust. Või noh sellist.. ikkagi värskelt. Samamoodi nagu eelmise lennu M&M’ga tahaks nüüd uuesti näha, sest esimene kord olid mõlemad mul üsna rabedad (ja mõlemal muideks üks näitlejatest jalavigastusega (st et Gizzelle’s Henrik mul üldse ei mänginud ja M&M’s oli Mikk ratastoolis) ja M&M viimane oli juba näha, kuidas kõik oli paika loksunud. Igastahes jah, mul oli siis selline etendus, kus Priit sai topeltrolli vist ja näha oli, et otsiti veel neid pidepunkte. Eriti midagi ma aru ei saanud, aga tantsivaid noori on alati rõõm vaadata.

⭐⭐⭐

Rating: 3 out of 5.

⭐⭐⭐

Rating: 2.5 out of 5.

Gorge Mastromase rituaalne tapmine / Tallinna Linnateater / 2019
Võrdlemisi värske külastus, kuid selgub, et kahjuks siiski mitte eriti meeldejääv.  Lugu mitte eriti sümpaatsest ärimehest ja tema luhtunud suhetest.

Grease / Tallinna Nuku- ja Noorsooteater / 2004
Aastal 2004 etendus Linnahallis toonase Nukuteatri poolt välja toodud Grease. Vaatamata sellele, et ilmselt peab tegu olema üleeelmise kümnendi ühe suurima ja kallima teatriprojektiga Eestis, on see praeguseks internetiavarustest peaaegu kadunud; vaid vähesed artiklid ja pildid, Youtube’is leidub üksik video. Asi ei ole siiski etenduse vanuses, vaid copyright on ilmselt lihtsalt nii karm, sest ka Vanemuise 2013 versioonist napilt ühtki audiovisuaalset märget ei leia. Meie perre sai isegi ostetud etenduse plaat, mida sai mängitud täie raha eest. Nüüdseks on see erinevate kolimiste käigus kaotsi läinud. Laule mäletangi ilmselt pigem juba hiljem kodus kuulamisest. Elan küll juba aastaid välismaal ja vahel ikka juhtub, et keegi paneb kuskil Grease’i soundtracki käima ning mul jääb teistega kaasa laulmata, sest minul jooksevad sõnad ikka eesti keeles. Külastusest endast mäletan seda, et kaaslasteks oli mul kummaline kamp – ema, isapoolne vanaema ja klassiõde – ning et istusime päris kaugel ja päris ääres. Juhtus aga nii, et kõik sektorid pilgeni täis ei olnud ning meil õnnestus natuke parema koha peale nihkuda. Ja veel – Rizzo rollist ei teadnud ma üldse midagi ja arvasin, et Liisi Koikson ja Evelin Võigemast (publikule toona veel Pang) dubleerivad Sandy rolli. Viimane oli ilmselt Tallinna Linnateatri Võitjatest või Kaotajatest silma jäänud ning pettumus oli suur, kui selgus, et Evelin ei olegi peaosas. Sellest, et Rizzo roll oli ilmselt Evelinile palju sobilikum ning mahlakam mängida, sain alles palju hiljem aru. Kahtlustan, et tegemist võis olla ka minu esimese ja senini viimase külastusega Linnahalli ja ometi mäletan saali ja garderoobe siiani.

Bäng ehk tagasivaade suveteatrile 2021 (2)

Esietendus:
18. juuli 2021

Autor: Marius von Mayenburg
Lavastaja: Priit Võigemast
Dramaturg ja tõlkija: Paavo Piik
Kunstnik: Illimar Vihmar
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Veiko Tubin
Valguskujundaja: Priidu Adlas 

Osades: Henrik Kalmet, Martin Mill, Maarja Mitt-Pichen, Aarne Soro, Teele Pärn, Mikk Jürjens 

⭐

Rating: 0.5 out of 5.

Minu esimene kokkupuude Kinoteatriga oli juba üle kümne aasta tagasi, kui toona veel noored lavakapoisid tulid lagedale vist Eesti esimese stand-up’i ehk Püstijalukomöödiaga. Kuna elan alaliselt välismaal, siis valib teater sageli minu ja mitte vastupidi ja niisiis olen Kinoteatri tegemistega kursis pigem ristmeedia vahendusel, sest nende mängukava on natuke juhuslikum kui repetuaariteatritel. Olen üldiselt pigem klassikalise teatri austaja, kuid Kinoteater paistab olevat leidnud paraja tasakaalu klassikalise teksti ja kaasaegse arranžeeringu vahel, mis mind parasjagu noort inimest parajalt kõnetab. Või vähemalt nii ma arvasin. Monument ehk Bängi mõtteline eelkäija oli mul nägemata.

Bängi läksin vaatama suurte ootustega. Saab minna saarele, sõita aurikuga ja sõjaväekaubikuga. Elamus juba enne etendust! Kahjuks hakkas kõik allamäge liikuma aga juba küüni ukse taga. Ilmselt muutlike ilmastikuolude tõttu oli transpordi ja etenduse vahele jäetud parajalt aega, aga et sel päeval oli ilm südasuvine ja reis lühemapoolne, siis kiskus ootamisaeg päris pikale. Selle tagajärjel hakkas juba pool tundi enne etendust uksesist blokeerima suur tunglev rahvahulk, kes olid kõik valmis parimate istekohtade nimel ligimehest üle sõitma – sellesarnast publikut ei ole mina veel teatris varem näinud. Meie küll tunglemises eriti aktiivselt ei osalenud, kuid et saal oli hiigaslik õnnestus meil sellele vaatamata üsna mõistlikud kohad hankida. Hiigaslikule saalile vaatamata olid korraldajad otsustanud tellida vist vabariigi kõige kitsamad klapptoolid, mis olid omakorda triiki täis ja üsna peatselt hakkas elamus sarnanema Ryanairi lennuga, kus kõrvalistujaga tuleb istet vaat et jagada. Ma saan aru, et laev ja kaubik ja küün ja kogu lavastusmeeskond nõuavad oma osa, kuid mingi hingamisruum võiks publikule ikka ka jääda. Ebamugav igal juhul, aga eriti veel vaheajata etendusel kuumal suvepäeval ja ülemaailmse respiratoorse viiruse kontekstis.

Kahjuks ei viinud kitsastelt oludelt mõtteid eemale ka lugu ise, pigem vastupidi. Ohumärgi oleks võinud leida piletiinfo lehelt, kus on kirjas, et joogiga liialdanuid saali ei lasta. Kahtlustan, et vaheaja puudumine oli teadlik otsus, sest joogisena oleks laval nähtu ilmselt veidi kergemini alla läinud. Lavastus algab sündsusetu sünnitusstseeniga ja säärane grotesksus jätkub kogu etenduse vältel.  Küll visatakse nalja naisepeksu üle, siis kiidetakse heaks pedofiilia, järgmisena tulirelvad. Kalmet kõnnib terve etenduse ringi mähmetes, Aarne Soro teenib aplausi välja SM kostüümi eest.  Laval õhku visatuid roppusi ei jõua enam ammu kinni püüda või kokku lugeda, aga samas ei juhtu kogu kahe tunni jooksul tegelikult suurt midagi. Kui Beckett ootas Godot’d, siis Bängi publik ootas pauku. Kohale ei jõua kumbki, aga saalist lahkuvad nii mõnedki. Samas teised lõkerdavad naerda ja valavad näitlejad aplausiga üle veel enne etenduse lõppu. Vahepeal murtakse maha neljas sein ehk käiku lähevad näitlejate pärisnimed ja päriselud ja püstitatakse küsimus, et kas neid kõiki sinna tegelikult üldse vaja ongi. Peategelane on ju Kalmeti kehastatud Bäng ja kas ei ole just tema see poliitpõrsas, kelle pärast publik pileti on ostnud. Ilmselt ongi. Aga paljud võib-olla tulevikus enam ei osta.

Visuaalselt on stseenid küll grotesksed ja tegelased karikatuursed, aga midagi jääb siiski vajaka, et etendus päriselt tööle hakkaks. Abi oleks olnud ehk parajast eneseirooniast, kuid rõhutud on hoopiski teatavale arrogantsile, mistõttu kõlab laval nähtu pigem mõnitamise või targutamisena: kui sa ei naera meiega, siis naerame laval sinu üle, sest sa ju tegelikult ei mõista meie kõrget kunsti. Kahtlustan, et nii mõnigi kõva häälega kaasa lõkerdav Onu Heino, kes nähtut pärast lahti mõtestama ei hakka, lahkuski Naissaarelt mõttega, et naisepeks näiteks ongi ju tegelikult teatud tingimustel täiesti okei. Alles koju jõudes ja natuke uurimustööd tehes sain aru, et Mayenburg oli Bängi kirjutanud poliitilise farsina. Tõesti – tagantjärgi mõeldes hakkab pilt natuke rohkem selginema. Et Bäng pidi olema karikatuur kõigist maailma võimupositsioonil olevatest keskealistest meestest ja et missivalimised olid metafooriks USA presidendikampaaniatele, mida saab otse-eetris jälgida kogu maailm, ja et meie, rahvas, olemegi sellised lambad, kes ostavad hirmkalli pileti ainult sellepärast, et Kalmet on kavalehel kirjas. Tegelikult mängivad kõik näitlejad ühtlaselt hästi ja kedagi üksikult esile tuua oleks keeruline.

Tundub, et Bäng liigitub samasse kategooriasse kui Bulgakovi Meister ja Margarita või siis näiteks lagrits: kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Osa rahvast küll aplodeeris püstijalu, kuid sel korral ei olnud Kinoteatri must ja ropp huumor siiski minu maitsele, Midagi nii halba ei ole ikka ammu näinud ja kaubikujuhiga (ees saab ka istuda!) pärast arutades selgus, et teatrist pettunult lahkujaid oli olnud teisigi. Vahet pole, et Kinoteater ja Kalmet ja Võigemast, selle tüki võib vahele jätta. Naissaarele saab minna ka ilma etendust vaatamata. 

Stseenid ühest abielust ehk tagasivaade suveteatrile 2021 (1)

Esietendus:
15. juuli 2021

Autor:
Ingmar Bergman
Tõlkija:
Anu Saluäär
Produtsent:
Margit Roosaar

Kunstnik-lavastaja:
Kristjan Suits
Dramaturg-lavastaja:
Mehis Pihla

​Osades:
Evelin Võigemast
Märt Avandi
Kersti Heinloo

⭐⭐⭐

Rating: 2.5 out of 5.

Sellesuvine teatrihooaeg piirdus minul sel aastal nelja etendusega, kusjuures suveteatri kategooriasse mahuvad neist vist ainult pooled. Huvipakkuvaid etendusi, mida juulikuu jooksul mängiti, oleks tegelikult olnud veel, aga ehk leiab mõne neist ka järgmisel aastal mängukavast. Olin sel suvel Eestis küll tavapärasest pikemalt, kuid väliseestlasena saab etenduste valikul tihtipeale määravaks just logistika. Kas on omal juba kuskil mujal muud plaanid või siis vastupidi on kõik sõbrad-tuttavad juba just selleks hetkeks hõivatud. Minu jaoks teeb suveteatrist suveteatri just huvitavad mängukohad ja nendega kaasnevad väljasõidud ja kui repertuaariteatris käin üksinda meeleldi (ja soovitan soojalt teistelegi!), siis suveteater on ikkagi pikem ettevõtmine ja elamus omaette, mida tahaks jagada. Kvaliteet üle kvantiteedi ehk kõiki 75 etendust omale eesmärgiks nagunii ei seadnud, kuid peab tõdema, et lisaks keerulisele logistikale sai sel aastal mingil määral saatuslikuks ka kultuuriürituste eriti järsult tõusnud hinnakiri. Kui iga väljasõidu eest – kütus, pilet, söök – peab välja käima lähes 50 eurot inimese kohta, siis on isegi Lääne-Euroopa palgaga lõpuks keeruline kõiki üritusi ära õigustada. 

Stseenid ühest abielust oli üks väheseid etendusi, mis suve hakuks täiesti välja müüdi, kuid õnneks olin nende seas, kes omale pileti juba kevadel ära soetas. Niisiis tuli juuli keskel teatrisse sõites omalegi üllatusena, et lavastuse eest oli tulnud välja käia suisa 36€ ja seda eelmüügist. Viimati maksin teatripileti eest nii palju vist 13 aastat tagasi Vargamäel ja siis sai selle raha eest ära vaadata neli etendust. Hilisemal uurimisel selgus, et 36€ oli aga pigem keskmine taks – oli ka odavamaid üritusi, kuid oli ka palju kallimaid. Seda avastasin ma siiski kodus hiljem ja niisiis sai kogu teatriõhtu juba eos teatava haltuuramaitse külge, mis ilmselt andis alateadlikult mekki ka etendusele endale. 

Nagu juba mainitud sai, siis on minu jaoks suveteatri lahutamatuks osaks just asukoht ja (mustast) kastist välja mõeldud lavakujundused, kus mängukohast saab omaette tegelane. Jaanihanso Siidrivabrik on iseenesest küll igati kaunis koht, eriti kui ilmaga veab, kuid samas ümbritsetud vaid kolme maakonna piiridest ja mitte eriti millestki muust. Väljasõidu elamus sai niisiis kesine, kuid iseenesestki mõista on see minu isiklik probleem. Lavastustiimi viskan kivi kõigepealt saali ja lavakujunduse või õigupoolest selle puudumise suunas. 

Esiteks saal – mitte küll must ja kast, ent lihtsate vahenditega nii mõneski teatrimajas teostatav. Muu kogemuse najal kahtlustan küll, et pigem oli see juhus, et Jaanihanso saal võrdlemisi madal sattus, kuid ainsaks huvitavaks ‘võtteks’ võib omal kombel pidada kahepoolseid publikutribüüne ehk et kogu etenduse vältel oli publikul võimalik jälgida ka vastasistuvat publikut ning nende reaktsioone, mis antud teksti puhul oli ehk isegi põnevam kui etendus ise. 

Teiseks lavakujundus – üksik voodi ja ei midagi muud. Kummaline, et lavakujundus säärasesse vaeslapse rolli oli jäetud, sest kuigi Kristan Suits oli sel korral kätt proovimas lavastajarollis, siis erialane kogemus on tal ju just kunstnikuna. Me võime ju argumenteerida, et kunstniku visioon oli näidata, et Johani ja Marianne’i suhe määratleski vaid see, mis tavaliselt toimub voodis, ning et nende abielu väljaspool magamistuba oli tühi, kuid isegi sellisel juhul puudub igasugune põhjus, miks ei oleks võinud seda etendust mängida kuskil linnas asuvas teatrisaalis. Asukoht midagi juurde ei andnud. Isegi näitlejaid oli laval ainult kaks. Jah, vaatamata sellele, et kavalehel on suurelt kirjas ka Kersti Heinloo, on Heinloo laval vaid mõned minutid, kusjuures tema üksikud repliigid loole midagi juurde ei anna. Reporteri tegelaskuju oleks võinud vabalt olla olemata ning Marianne ja Johani intervjuu olekski ehk paremini mõjunud publikule suunatuna. Etendus kestis pool tundi vähem, kui kavalehel lubatud ja paratamatult tekib küsimus, et kas mingid stseenid said lõpuks lihtsalt välja kärbitud ning kuna Kersti Heinloo oli juba välja reklaamitud, jäeti see üks õnnetu misanstseen sinna moe pärast sisse. Publikumenu oli suur, küllap mängitakse seda etendust järgmisel suvel uuesti ja eks siis ole näha, kas Kersti ka siis kavalehele jõuab, kuid seekord jäi kõige selle koosmõjul kogu asjale rahamaitse külge.

Kunstnikutöö oli olematu – seda ka valguse, muusika kui ka kostüümide osas – ning etendus seisis püsti ainult tugevate näitlejate najal. Etenduse pilkupüüdvamaiks aksessuaariks on Evelin Võigemasti fuksiaroosa kleit, mis oli tõesti imeilus ja istus Evelini selga nagu valatud. Arvestades, et kostüümikunstniku nime plakatil eraldi välja toodud ei ole, isegi nagu liiga hästi. Nagu olekski Evelinil kodus üks selline ootel olnud ja mitte kunstniku taotluslik valik, kui just see kleit ise kogu etenduse inspiratsiooni allikaks ei olnud? Säärane jalust nõrgaks võttev roosa kleit paistab olevat Võigemast-Suits tandemis läbivaks teemaks:


‘Ta räägib mehega, aga ühtlasi ka meiega. Naine on alguses argine ja oivaliselt teeseldud kehakeelega. Isegi teda nähes jääks vestluspartner vahest uskuma, et ta on küll pisut unine, ent heas tujus. Sama ehe kui seksiliin. „Mis mul seljas on?“ küsib Võigemast koketselt naeratades. „Roosa kleit,“ ütleb ta, kohendades halli kampsunit sinisel öösärgil.’

Mario Pulver, Sirp (Inimese Hääl, 2020)

Vanuseliste iseärasuste tõttu ei ole mina kindlasti Bergmani sihtgrupp, kuid näiteks Nüganeni Karin-Indrek oli juba teismelisena üks mu lemmiketendusi ja arvan, et teatav eluline kogenematus ei pea tingimata tähendama kehva elamust. Pean tõdema, et Bergmani seriaal on mul nägemata ning alustekst lugemata ja niisiis on dramaturgi valikuid ehk kohatu hinnata, kuid tundub, et algupärase versiooniga võrreldes on tegelasi Pihla-Suitsu versioonis siiski kärbitud ning järele on jäetud vaid hulk üheplaanilisi stseene. Kuigi näitlejad mängisid veenvalt, siis mingit motivatsiooni või arengut nende tegelastes etenduse jooksul esile ei tulnud, niisamuti jäid kesiseks publiku reaktsioonid. Lõpus seisti küll püsti, kuid kestvat kaasaelamise energiat mina isiklikult saalis ei tunnetanud. Pigem oli tajuda mitte-nii-puhaste-poiste ebamugavustunnet. Stseenid mitmest abielust ehk laval mängitakse läbi nii palju stereotüüpseid käitumismustreid meestest, naistest ja nendevahelistest suhetes, et on vähetõenäoline, et ükski paar sealt omale midagi kõnetavat ei leiaks. Mina siiski ei leidnud. 

Teatrikroonika: F

Lükkan pidevalt Teatrikroonika postitusi edasi selle ettekäändega, et tahaks ikka need värskelt nähtud lavastuste mõtted kirja saada, aga kuna nende kohta on natuke rohkem ja pikemalt öelda, siis kuidagi ei ole muu elu kõrvalt veel nii kaugele jõudnud, et need päriselt ka lahti kirjutada. Niisiis jätkan vahepeal mälestuste arhiivis, kus oleme tähestikus jõudnud F-täheni, kust leiame vaid kaks mitte eriti fenomenaalselt kogemust.

⭐

Rating: 1 out of 5.

Fenomen / R.A.A.A.M. / 2017
Mait Malmsten. Üksik tool. Lugu ajast, mis käib tagurpidi. Kontseptsioon oli küll huvitav ja isegi meeles, kuid tekstist endast mäletan väga vähe. Minule teadaolevalt ainus etendus, mis viimase 10 aasta jooksul kodumaalt Suurbritanniasse ringreisile on jõudnud. Saaliks Londoni Eesti Maja, mis meenutas oma olekult väiksemat kultuurimaja. Peaaegu jäi nägemata, sest ma ei leidnud õiget ust üles. Etendus nagu oli kah, aga samas siiski veidi haltuurmaitseline, sest noh – rekvisiittooli sai koha pealt, ise oli kaasa vaja võtta ainult näitleja – nagu külaetendustel ikka. 

Fööniks / Theatrum / 2010
Theatrum ja teatrikaaslased VHK-st. Ühest on tänaseks saanud paberitega näitleja, teisest lavastaja. Etendusest endast ei meenu kahjuks isegi ähmast mälupilti.

2010 teatrist värskelt tulnuna on olnud sellised mõtted:
Istusime esireas, sest ma tagant ei näinud midagi. Etenduses oli üks baleriin, üks akordionimängija ja Ott Aardam. Etendus kestis umbes tunni. Mõtlesin, et küll teater on viimasel ajal ikka minimalistlik. Tihti on laval ainult toolid või mõni laud või üldse mitte midagi. Seal ka. Mõned suured kuubid, millel sai istuda, üks valge taust, paar peeglit, kapp ja see vanaegne projektor. Ja siis Aardam kurtis seal oma tegelase kurba saatust, milles ta ise süüdi on. Ehk on see Theatrum’lik, ma ei tea, aga kuidagi lõputu lugu oli. Et algus nagu oli, aga lõppu eriti mitte. Ja keskosa oli nagu ka ühe mehe elu ümberjutustus, mis ärgitab teisi paremale elule. Ei tea. Aardam oli veenev, tubli, tore. Tükk ise jättis mind suhteliselt külmaks. A teistele meeldis.

Suveteater 2021

Kui suveteatri postitus valmis sai, olid etendused juba alanud. Mõned on ka juba lõppenud või siis välja müüdud, aga enamus on siiski veel ees ja niisiis veel jõuab kirjutada ja jõuab külastada. Kuna viimane aasta on möödunud eelkõige pandeemia tähe all, siis mängivad paljud teatrid sel suvel ka repertuaaritükke, kuid neid suvelavastuse listi siiski ei arvestanud; erandiks üksikud suvelavale ümberkohandatud tükid. Välja jäid repertuaaritükid ringreisil kultuurimajades ning augusti lõpu esietendusi arvestanud. Puudu on ka enamus juunikuised lavastused, sest leidsin aega see list kokku panna alles pooles juunis ning niisiis kirjas etendused alates 21.06.21. Pikemad nimekirjad leiab Delfist, Teater.ee lehelt ja Danzumehe blogist.

Danzumees kirjutas, et valiku üle ei tohiks keegi sel aastal kurta – 147 erinevat lavastust, ja neist pooled uued. Aga mina kurdan. Minu nimekiri, kuhu ei mahtunud repertuaaritükid ja festivalide raames üksikud kordi lavale jõudvad etendused, sai kõvasti lühem – 59. Lisaks jäid välja mõned mõned juunikuised ja etendused päris pisikestele; koondnumber seega vast kuskil 75.

Hakates seda listi koostama jäi silma, et üksjagu on on lavastusi kooli- või harrastusteatrite poolt, kellel on õnnestunud projekti kaasata 1-2 kutselist näitlejat-lavastajat, ühe-kahemehe etendusi, stand-up’e või muidu jante, lisaks käputäis lastelavastusi. Mitte et harrastusteatrid peaksid tingimata kuidagi kehvemad olema, aga omaette märkimisväärne küll, et pärast suurt pausi on asjaarmastajate teatritegemise huvi suurem kui paberitega kunstiinimestel endal. Paljudel etendustel jääb vajaka etendusele eelnevast hoolest ja armastusest – puudulikud on nii sisukirjeldused kui plakatid, muust rääkimata. Mõnel juhul ei ole isegi viitsitud näitlejate nimesid kirjeldusse ümber kirjutada, samas kui piletihinnad pole just odavamate killast. Eks teater ole ka äri, aga sellised ettevõtmised lõhnavad natuke liiga tugevalt raha järgi ja vaatamata ei kutsu. Järgmine hulk mängivad kultuurimajades üle Eesti või koduteatri saalides, niisiis reaalselt kvalifitseerub huvipakkuva ja tõesti suveetendusena heal juhul ehk üks kolmandik sellest 147st. Seda on muidugi muu maailmaga võrreldes ikkagi päris palju ja ilmselt leidub kõigile siiski midagi sobivat. Minu jaoks natuke vähem või rohkem huvitavaid sai kuskil 15 ringis, eelnevalt nähtud oli üks (Praegu pole aeg armastamiseks), aga põhiliselt logistilistel põhjustel jääb reaalsete teatrikülastuse number siiski väiksemaks.  Kõiki vaatama ei jõua, aga valiku langetan alljärgneva ristlõike alusel:

1984 / Vanemuine
Noored tegijad ja klassikalised tekstid on üldjuhul paljulubav kooslus. Karl Laumetsa tegemistega olen pärast Lavakooli lõppu kursis küll ainult läbi (sotsiaal)meedia, aga kuuldavasti on vaatamist väärt.

Aadama Õunad/Bäng/Haige Mäger / Kinoteater
Minu esimene kokkupuude Kinoteatriga oli juba 10 aastat tagasi, kui noored lavakapoisid oma Püstijalukomöödiaga juba siis saale täis müüsid, ja pettumust ei ole siiani valmistanud ükski nende ettevõtmine. Pileteid julgen sinna osta pimesi sisust ja trupist olenemata. Lisaks on suveteatri oluline osa ka asukoht ja kogu etendusega kaasnev elamus ja etendus saarel on kindlasti nimekirja üks meeleolukamaid etenduspaiku. 

Eesti Matus / Eesti Draamateater
Ilmselt eestlase kohta üsna ebapopulaarne seisukoht, kuid Kivirähki kirjutised on mind alati üsna külmaks jätnud ja niisiis on Eesti Matus 21. mänguaastale vaatamata mul siiani nägemata. Sel suvel vististi aga tõesti viimased etendused, Viinistult veel pealekauba, lisaks veel film ja lõppeks ikkagi ka praeguseks rahvuslik klassika.

Johnny
Võimalik, et asi on korralikus promotöös, kuid Johnny tundub olevat selle suve üks ainsaid suurelamus, millest ilma ei tahaks jääda. Tegijate nimekiri on igast küljest muljetavaldav ja alustekst suvelavastuseks sobilik.

Kadunud kodu / Saueaugu Teatritalu
Sisututvustuse põhjal see tükk mind end vaatama ei kutsu, küll aga on suureks müügiargumendiks Pärt Uusbergi (pigem klassikaline) muusika ja Ingmar Jõela (pigem modernne) liikumine. Lisaks veel neli näitlejat, kõik erinevatest teatritest ja on lootust, et lavale jõuab üks huvitav kooslus.

Läbi kõigi elude ma otsin sind… / R.A.A.A.M. 
Tõmbenumbriks Kristo Viiding, kes on minu arvates eesti teatris kriminaalselt alakasutatud ja niisiis ostan pimesi pileti igale etendusele, kus teda näha saab. Kahjuks ei ole R.A.A.A.M.-i ja Damir Salimzianovi müstilised rännakud mulle siiani eriti meeltmööda olnud. Suuremale vaatajaskonnale on need siiski vist meeldinud

Maakas / TEMUFI 
Sisu tundub ka põnev, aga seda etendust on mulle eelkõige müünud nende aktiivne ja õnnestunud sotsiaalmeediastrateegia.

Pidu katku ajal / Must Kast
Musta Kasti tegemistega ei ole ma üldse kursis, kuid kes iganes nende tutvustekste kirjutab on ilmselgelt hea käega ja kutsub vaatama.

Serafima+Bogdan / Tartu Uus Teater
Tartu Uus Teater ajab põnevat asja ja on just viimasel aastal eesti teatri lippu kõrgel hoidnud. Lisaks veel põnevad nimed ja põnev Peipsi-äärne mängukoht.

Stseenid ühest abielust / SKENE Katus Kunstile
Suhtedraama Pärnu lähistel ja laval Evelin Võigemast, Märt Avandi ja Kersti Heinloo. Piletiostu üle ei pea pikalt mõtlema.

Talupojad tantsivad prillid ees / Eesti Draamateater 
Harv juhus, kui minu kunstiline veregrupp ühtib Toomperega omaga, aga sisututvustus on iseeenesest põnev, suvine asukoht ja teada-tuntud tugev Draamateatri trupp.

Ujuja / SKENE Katus Kunstile
Teadatuntud ja põnevad nimed ja paljulubav tekst.

Kaardil kindla asukohaga lavastused alates 20.06.21

Suvelavastuste kategooria tingimused:
tavapäratud asukohad ja/või tavapäratud näitlejate koosseisud
repertuaariteatri esietendused või suverepertuaar
vähemalt viis etendust
põhiliselt sõnalavastused täiskasvanutele

Tavapärase kronoloogilise järjekorra asemel seadsin etendused hoopis tähestikulises järjekorras:

1984 / Vanemuine / uus!
1984 sündmused leiavad aset tulevikuühiskonnas, totalitaarses riigis nimega Okeaania, kus valitseb Suure Venna kultus, iseseisev mõtlemine on keelatud ning inimesi kontrollitakse ja jälitatakse igal võimalikul moel. Ajalugu on ümber kirjutatud ja olevik salastatud, Armastuse, Külluse, Rahu- ning Tõeministeeriumi meelevallas on inimesed kui tillukesed putukad, kelle isiklikud mõtted ja tunded on täiesti ebaolulised. Loo peategelane Winston Smith avastab endas ühel päeval teisitimõtleja ning hakkab märkama end ümbritsevaid valesid. 

Kammivabriku sündmuskeskus / Tartu
26. juuni – 10. juuli

Lavastaja: Karl Laumets
Laval: Robert Annus, Gert Raudsep, Maria Annus, Hannes Kaljujärv, Marika Barabanštšikova, Ott Sepp, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Ken Rüütel

Aadama õunad / Kinoteater
Tingimisi vanglast vabastatud neonats Adam saadetakse aastaks pisikesse kolkakirikusse meelt parandama. Kohaliku koguduse hingekarjane Ivan, kes on veendunud, et kurjust ei ole olemas ning inimesed on oma olemuselt head, võtab ta avasüli vastu. Peagi areneb Adama ja Ivani vahel põhimõtteline vastasseis ning Adam otsustab, maksku mis maksab, Ivani  silmad avada ja tema vankumatu usk murda …Oma tragikoomilises võtmes viskab see lugu õhku hulga keerulisi küsimusi ja nagu ikka, mida keerulisem küsimus, seda lihtsam vastus. Või oli see vastupidi ..

Naissaar
30. juuni – 5. juuli

Lavastaja: Priit Võigemast, Henrik Kalmet
Laval: Märt Avandi, Andrus Vaarik, Margus Prangel, Priit Pius, Mari Abel, Tõnis Niinemets,Kait Kall, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet
Kestus: 2h

Armastus mälukaotuseni / Vana Baskini Teater
Hoolimata romantilisest pealkirjast “Armastus mälukaotuseni” on tegemist ühe tõeliselt hullumeelse komöödiaga, sest tegevus toimubki psühhiaatri kabinetis.   Mälukaotuse käes vaevlev mees tuleb abi saamiseks arsti juurde. Arst püüab välja selgitada haiguse sümptomeid ja põhjuseid, kuid tulutult – patsiendi vastused on nii vasturääkivad, et temalt on võimatu mingit selgust saada. Õnneks on võimalik välja kutsuda patsiendi naine, kes vastab kõigile küsimustele selgelt ja enesekindlalt. Kuid tema selgitustest järeldub, et ka arst ise kannatab mälukaotuse käes. Olukord muutub veelgi segasemaks, kui äkki saabub teine naine ja kuulutab, et ka tema on haige mehe naine. Arst on viidud peaaegu hullumiseni, kui ilmub veel üks salapärane mees, kes väidab, et hoopis tema on … Kes siis?

Erinevates mängukohtades üle Eesti
1. juuli – 28. august

Lavastaja: Eero Spriit
Laval: Eero Spriit, Madis Milling, Kaili Närep, Mairi Tikerpalu, Riho Rosberg

Aucassin ja Nicolette / Theatrum / uus!
Aucassin on noor Beaucaire’i krahvi poeg, keda on õnnistatud füüsiliste ja vaimsete annetega ning tema armastatu Nicolette on ilusalt isepäine saratseenide valitseja tütar, kelle on oma kasutütreks võtnud Beaucaire’i vikont. Seisusliku vahe tõttu keelavad vanemad nende armastuse. Lugu räägib vaimukas ja mängulises vormis nende kahe südame käänulisest teekonnast teineteise juurde. Mängivad VHK Teatrikooli XXIII lennu noored, kelle soov lõpuetendust teha lavastaja Maria Petersoni sõnul oli nõnda suur, et isegi koduseinad ei takistanud proove tegemast. 

Dominiiklaste kloostri siseõues / Tallinn
16. juuni – 27. juuni

Lavastaja: Maria Peterson
Laval: VHK Teatrikooli XXIII lend
Kestus: 1.5h

Bäng / Kinoteater / uus!
Ootamatult sünnib maailma imik, kes oskab rääkida. Isegi räusata. Üldse on tema peamiseks sooviks, et senisele poliitkorrektsusele tuleks lõpp. Marius von Mayenburgi näidend, mis Naissaarel, Omari Küünis lavale jõuab, peegeldab lavastaja Priit Võigemasti sõnul üsna halastamatult inimesi nii ühel- kui teiselpool moodsaid rindejooni. “Aga see ei ole üldse peamine, Mayenburgil on lihtsalt ülimalt tore oskus näidata inimesi nende halvimast küljest.”

Naissaar
18. juuli – 1. august

Lavastaja: Priit Võigemast
Laval: Henrik Kalmet, Martin Mill, Maarja Mitt-Pichen, Aarne Soro, Teele Pärn, Mikk Jürjens 
Kestus: 2h

Eesti matus / Eesti Draamateater
Andrus Kivirähki näidend on ühe Eesti suguvõsa ja ühe kodutalu lugu. Matused on tänapäeval tihti ainuke koht, kus kõik sugulased kokku saavad. Elustuvad ühised mälestused ja lõkkele löövad vanad kired. Kes lõhub nüüd puud, kes võtab kartuli üles, kes korjab õunad? Mis saab siis, kui vanad enam ei suuda ja noored ei enam ei taha, aga töö tahab tegemist, sest aastasadu on eestlane end omal maal tööga tapnud? Mida arvata matustest, mis pulmadeks kipuvad kujunema?

Vargamäe / Järvamaa
30. juuni – 9. juuli

Lavastaja: Priit Pedajas
Laval: Christopher Rajaveer, Marta Laan, Kersti Kreismann, Aleksander Eelmaa, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Merle Palmiste, Tõnu Kark, Ester Pajusoo
Kestus: 2h

Eesti matus / Vene Teater / vene keeles!
Andrus Kivirähki näidend “Eesti matus“ on Eesti teatrilaval olnud erakordselt edukas. Siin ei ole midagi imestada, räägib ju näidend ühe eesti pere elust, mis on paljuski sarnane tuhandete teiste perede lugudega. Teine maailmasõda, nõukogude vangilaagrid, kommunistlik minevik – terve 20. sajand läbib tõelise tormina vana Andrese saatust, nagu ka tema koduste ja naabrite oma. Ta on terve elu tööd rüganud, terve elu on töö olnud tema olemise mõte, mitte keegi, mitte kunagi ei ole näinud vana Andrest tegevusetult istumas… Ja vana Andres sureb… tööd tehes. Naabrid leiavad mehe lamamas puuriida ääres, kirves käes.
Matustele koguneb terve Andrese suguvõsa, sealhulgas tema 25-aastane lapselaps Andres-noorem. Väikese poisina sõitis ta koos vanematega siia tihti. Kuid oma südames vihkab noor Andres maaelu – see on tema jaoks võõras maailm, kus võimutseb raske ja vihatud töö, ihnus ja vaesus. Tundub, et noore Andresega saab lõpu selle pere patriarhaalne eluviis ja keeruline saatus. Müüt tööd armastavatest eestlastest on Kivirähki esitluses raske koorem. Üle jõu käiv raskus, mida rahvas uhkusega oma õlgadel kannab, saamata aru, et raskus võib selgroo murda.

Viimsi vabaõhumuuseum
29. juuli – 8. august

Lavastaja: Üllar Saaremäe
Laval: Eduard Tee, Katrin Sutt, Larissa Savankova, Artjom Garejev, Sergei Tšerkassov, Leonid Ševtsov, Juri Žilin, Jelena Jakovleva, Jekaterina Kordas, Marina Malova
Kestus: 2,5h

Elevandi kõrts / Vana Baskini Teater
Kõrtsid pole eestlaste elus olnud ainult tühipaljad joomakohad. Läbi sajandite – teated esimestest maakõrtsidest siinkandis pärinevad juba 15. sajandist – on kõrtsis vahetatud uudiseid, mõistetud õigust, ravitsetud tõbesid ja sinna keerulistel aegadel varju mindud. Siit on alati abi saadud ja omasid on siin alati hoitud: kohtul kohtu õigus, kirikul kiriku õigus ja kõrtsil kõrtsi õigus – kui parafraseerida Tammsaaret. Sel ajal, kui ümberringi toimus suur ajalugu, tõusis kõrtsis ikka esiplaanile väikeste inimeste suured eludraamad. “Elevandi kõrtsi” lugu algab sellest, et eesti mees Ants saab päranduseks kõrtsi. Aasta on 2020. Ants tahaks aastaid tühjana seisnud elusüdame uuesti käima lüüa, kuid poeg ja naine on tema plaanide suhtes skeptilised. Pinnale ujuvad saladused, mille lahendamine tundub esmapilgul keeruline, kui mitte lausa võimatu. Jäädes oma kõrtsipidamise plaanidega üksipäini, hakkab Ants lappama aastasadade jooksul Elevandi kõrtsis peetud päevaraamatut. Ta rändab ajas tagasi – aastatesse 1941, 1915, 1905, 1900 ja lõpuks 1702. Aegadesse, mil kõrts pidi suutma olla rohkem ja suurem kui kõrts ning mil murrangulised ajaloosündmused murdsid ka elusaatusi.

Jäneda Pulliteatris / Lääne-Virumaa
5. august – 12. august

Lavastaja: Gerda Kordemets
Laval: Tõnu Oja, Terje Pennie, Katariina Ratasepp, Märt Koik

Eramaa / uus!
ERAMAA on hingeminev komöödia neljast inimesest, kes kogunevad igal aastal ISA (Andrus Vaarik) juurde sauna sünnipäeva pidama. Reeglid on lihtsad: ISA kütab sauna ja hoolitseb sakuska ning joogipoolise eest, sõbrad hoolitsevad naeru, nalja ja laulu eest. Tullakse koos, minnakse ka koos. Kedagi maha ei jäeta. Kuid saunas hõõguvad peale kerisele lisatavate puude ka valusad omavahelised rääkimata jätmised ja lõpuks konkreetset vastust nõudvad küsimused. MIKS tullakse? MIDA räägitakse? MILLAL minnakse? Vastused ja ootamatu lõpplahendus tulevad vaatajani läbi nalja, laulu ja pisarate.

Pootsi veinimõis / Pärnumaa
8. juuli – 15. august

Lavastaja: Anti Reinthal
Laval: Andrus Vaarik, Tanja Mihhailova-Saar, Pääru Oja, Juss Haasma, Nikolai Bentsler
Kestus: 2,5h

Godot’d uutõn / MTÜ Müüdud Naer / uus!
Samuel Becketti legendaarne ja 20. sajandi üheks olulisemaks draamaks peetud teatritekst saab sedapuhku esmakordselt võrukeelse hääle. Kuigi Beckett nägi vaevalt ette meie praeguse aja spetsiifilisi vaegusi,  on selles loos 2021. aastal midagi eriliselt tuttavlikku – tegelaste kramplik tahe leida lootusetust olukorrast mingigi väljapääs. Kuidas me muidu suudaksime tõusta igal hommikul, lüüa päev läbi aega surnuks ja minna õhtul magama ilma teadmiseta, kas meie lootused ja unistused ka kunagi veel täituvad? “Godot’d oodates” on ühtaegu vodevill, tragöödia, filosoofia ja metafüüsika, mida vürtsitab Becketti ainulaadne huumor.

Tamme Talu / Võrumaa
23. juuli – 31. juuli

Lavastaja: Taago Tubin
Laval: Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu, Agu Trolla, Patrick McGinley, Henn Rahman, Vootele Ruusmaa

Haige Mäger / Kinoteater / uus!
Viiskümmend aastat tagasi kohtusid ühes äärelinna ühiselamu köögis neli bioloogiatudengit. Nad vaatasid üksteisele otsa ja tundsid midagi ära. Rohkem polnud tarvis seletada. Nad hakkasid tegutsema ja kõik selgus tegevuse käigus. Neid ei tõuganud tagant eneseteostus, kuulsus ega raha, vaid võimalus mängida. Nad ei hakanud kellelegi vastu, nad tahtsid lihtsalt koos olla. Nad võisid öö läbi köögis istuda ja maailma selgeks rääkida. Hommik oli lõputult kaugel ega ähvardanud neid oma kohustustega, neil oli tunne, et kõik ongi võimalik. Nad ei olnud näitlejad, kunstnikud ega muusikud. Nad ei öelnud kordagi, et see, mida nad teevad, on teater, kunst või muusika. Kui küsiti, kes nad sellised on, vastasid nad ainult: Haige Mäger. See kõik juhtus viiskümmend aastat tagasi. Nüüdseks on sellest jäänud legend. See tähendab – mitte midagi. Või kõike?

Tartu Mänguasjamuuseum
21. august – 29. august

Lavastaja: Ringo Ramul
Laval: Grete Jürgenson, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Eduard Tee

Helimehe Tähetund / uus!
KALLE SEPP mängib helimeest, kes oma bändi kontserdi ärajäämise tõttu satub publiku ette ning eneselegi ootamatult avastab endas artisti ja meelelahutaja. Näeme ja kuuleme tõestisündinud ja uskumatuid  lugusid tuntud eesti ansamblitest ja armastatud lauljatest – vähe sellest, me näeme neid artiste endid – muidugi helimehe esituses! Risti ette ei lööda ja kellelegi ei halastata – olgu ta siis Karl-Erik või Anne, Ivo või Tanja, Metsatöll või Curly Strings. Ka sellest on veel vähe – läbi astuvad  veel Tina Turner, Tom Jones, Elvis Presley  jpt. „dinosaurused“.Saame aimu, mis tegelikult toimub ühe kontserdi eel, pärast ja ajal, millised on Artistide salajased trikid, nipid ja rituaalid. Kuidas publikuga tegelikult manipuleeritakse. Kõik see ja rohkemgi veel Kalle Sepa show-s: HELIMEHE TÄHETUND!

Haanjamehe talu / Võrumaa
3. juuli – 17. september

Lavastaja: Ain Mäeots
Laval: Kalle Sepp

High School Musical: On Stage! / Eesti Noorte Muusikaliteater / jääb ära!
Aastavahetusel kohtuvad suusabaasi peol korvpallimeeskonna kapten Troy ja nutikas uustulnuk Gabriella, kelle vahel tekib ootamatu säde. Peale talvevaheaega avastavad noored, et neist on saanud koolikaaslased. Gabriella kirg laulmise vastu sütitab ka Troy’d ning ühiselt osaletakse kooli kevadmuusikali prooviesinemisel. Gabriella sõbrad on aga veendunud, et tüdruku huvi muusikali vastu takistab teda õpingutel tulevase keemiaolümpiaadi jaoks. Sama arvavad ka Troy meeskonnakaaslased, kes teevad omalt poolt kõik, et noormees keskenduks saabuvale korvpallivõistlusele. Noorte teekonnale seavad omakorda takistusi ka “jääkuninganna” Sharpay ning tema koreograafist vend Ryan, kelle jaoks on roll kevadmuusikalis tähtsam kui elu.

Türi Kultuurikeskus / Järvamaa
12. august – 29. august

Lavastaja: Mark Oja
Laval: Emili Jürgens või Kärt Anton, Petrik Vint, Kaia-Liisa Kesler või Johanna-Elise Kabel, Mait Mikussaar, Linda Toom või Janet Vavilov, Jaagup Tuisk või Morgan Kinna, Kristi-Liis Orupõld, Sten-Erik Liiv, Emma Sepp, Kaarel Orumägi, Sulev Võrno, Richard Sepajõe, Mikk Kaasik, Johannes Martin Saar, Joosep Järve, Elise Jalonen, Kaspar Gräzin, Sandra Sasorin, Rasmus Järvesaar, Raina Luht, Kristin Põder, Brittany Krijer, Eghert-Sören Nõmm, Elis Reis, Elis Tallmeister, Eva Lotta Kliimask, Heinar Mitt, Herta Soro, Karl Pärloja, Kenzo Brauer, Lisandra Leemets, Lisette Taube, Maria Helena Seppik, Marie-Loviise Mänd, Maris Ootsing, Samuel Koppel, Simona Victoria Vool, Tanel Ronimois ja Viona Vipper

Inimesed ja numbrid: Narva / uus!
Me küsime kus ja millistes tingimustes elavad Narva linna suhteliselt vaesed või rikkad. Kas suhteline vaesus on seal sama nägu kui mujal Eestis. Me viime pealtvaatajad Narvale lähemale kui varem, me viime nad Narvalaste kodudesse. Mis tunne meil võõra inimese kodu esmakordselt väisates tekib? Kas erinevate elatustasemete esindajate kodud on eristatavad? Aga minu koduga võrreldes? Mida ütleb kodu inimese sissetuleku, enesekuvandi ja unistuste kohta? Mida ütlevad kodud Narva linna ja selle elanike kohta? Mille põhjal me hindame, kas keegi on jõukas või vaene? Kas see tunne võib petta? Kas eelarvamused Eesti suuruselt kolmanda linna osas lubavad meil näha inimest numbrite taga? Numbrite maailm on igal pool anonüümne ja külm – kaovad kõik hallid varjundid ning alles jääb ainult must ja valge; on ei ole; rikas või vaene; edukas või edutu. Ütle mulle oma ekvivalentnetosissetulek ja ma ütlen sulle, kes oled sina!

.

Narva Vaba Lava / Ida-Virumaa
14. august – 29. august

Lavastaja: Birgit Landberg
Laval: Kaarel Targo, Märt Koik, Mihkel Kallaste, Karl Edgar Tammi

Ja Margus Nõukogude armeest / SKENE Katus Kunstile / uus!
Margus Tabor, kes tuntud hiiu huumori ja suurepärase lugude jutustamise poolest, astub sel suvel teatripubliku ette lavastusega “… ja Margus Nõukogude armeest”. Lavastuse idee sündis tema isiklikest kirjadest, mis kannatlikult kapinurgas oma aega ootasid. “Ehk läheb taris,” armastab hiidlane kõikvõimaliku kraami tallele panemise kohta öelda. Nüüd lähebki! On, mida meenutada. “Ootan isegi põnevusega kohtumist 24-aastase Margusega,” arvab näitleja. Küllap on palju mehi, kellel rääkida uskumatuid seiklusi armeeteenistusest, kuid lavastatud popurriis tulevad esitamisele just Margus Tabori enda lood. Publikul tasub meelde tuletada, mida tähendas saladuslik lühend VTK, kuidas see kehakultuuri treeningprogramm nõukogude kodanikke, nende hulgas ka koolinoori puudutas. Kärdla Keskkoolist saabki Marguse lugu alguse.  

Kärdla Sadam / Hiiumaa
8. juuli – 29. juuli

Lavastaja: Margus Tabor
Laval: Margus Tabor

Johnny / uus!
Johnny on ajatu lugu nooruse püüust leida oma tee ja oma tõde. Sageli teavad aga pereliikmed, sõbrad, sugulased ja vahel võhivõõradki paremini, mis on õige ja mida noor inimene oma eluga tegema peaks. Siit saavadki alguse konfliktid nii erinevate põlvkondade kui ka erinevate maailmapiltide vahel.

Tartu laululava
5. august – 14. august

Lavastaja: Ain Mäeots
Laval: Franz Malmsten, Liis Lass, Liina Vahtrik, Jan Uuspõld, Liisa Pulk, Marta Laan, Ott Raidmets, Anne Reemann, Jaanus Tepomees, Lauri Liiv, Laura Kalle, Kaarel Pogga

K. E. von Baeri lõpetamata uurimus/ Piibe Teater
Käesoleva näidendi sündmustik saab alguse , kui Baer on elu lõpuaastatel taas Tartusse elama kolinud ja kohtub Tartu Ülikooli rektoriga, kelleks oli tollal parun Artur von Oettingen. Rektor küsib retooriliselt, et kas aastatega on Baeri arvamus eestlastest muutunud ja kas ta kirjutaks midagi teisti, kui peaks neist nüüd taas uurimuse tegema. Teadlasena otsustab Baer selle selgeks teha ja kutsub enda teenistusse talumees Jaani. Järgnevad lõbusad vestlused maailmakuulsa teadlase ja lihtsa talumehe vahel. Kumma tarkus on suurem. Näidendis põrkuvad kaks väga erinevat maailma, mis ettevaatlikult ja üllatavalt siiski teineteisele lähenevad ja see tekitab mõlemalt poolt lõbusat äratundmist. Ühtlasi annab näidend läbi Baeri meenutuste ülevaate tema teaduslikust tegevusest ja eluteest.

Erinevates mängukohtades üle Eesti
14. juuli – 28. juuli

Lavastaja: Arlet Palmiste
Laval: Toomas Suumann, Erik Ruus 

Kadunud kodu / Saueaugu Teatritalu / uus!
Kuskil kaugel, metsa veerel või soo serval, on üks talu, kuhu naabrid ei paista. Õhtul ei lase ritsikate kõrvulukustav sirin seal rahulikult magama jääda ja hommikul ajab lindude vali laul varakult une ära. Värskelt niidetud heina lõhn seguneb lambasõnniku aroomiga. Paljajalu õitsvas ristikheinas joostes saab herilaselt nõelata, aga teeleht võtab valu mõne hetkega ära. Kui heinamaal pikali heita, et rünkpilvi vaadata, siis tungivad heinapebred krae vahele ja kõditavad. Kui kass mõne linnu maha murrab, tuleb linnuke matta vana kase alla ning tema haual mõni kurblik laul laulda. Igal laupäeval on saun ja igaks saunakorraks tehakse värsked vihad.Kaks korda nädalas käib vanaema külas värsket piima toomas ja korra nädalas tuleb bussipeatusse kauplusauto linnatoitudega. Igal õhtul enne kella üheksat kõlab Vikerraadiost unejutt.See talu on kuskil veel alles. Aga me jõuame sinna õige harva. Ja siis ka enamasti unes.

. 

Saueaugu Teatritalu / Järvamaa
20. juuli – 1. august

Lavastaja: Margus Kasterpalu, Priit Põldma
Laval: Sander Roosimägi, Külli Teetamm, Meelis Rämmeld, Aleksander Eelmaa ja 12-liikmeline koor

Kapten Mihkel / R.A.A.A.M.
Purjelaevade taglastuses on selline tross – tormivaier. Sellest saab kinni hoida, et torm inimest pardalt merre ei kannaks. Iga inimese elus on omad „vaierid“ – need aitavad püsida elumere pardal– vanemad, armastus, sõbrad, lapsed – igaühel oma. Tragikomöödia „Kapten Mihkel“ peategelasel on peale selle kõige veel üks tähtis „vaier“ – huumorimeel, mis aitab üle elada kõige keerukamaid elutorme.

Lääne-Eestis
1. juuli – 16. juuli

Lavastaja: Damir Salimzanov
Laval: Argo Aadli
Kestus: 1h

Kasuema / Emajõe Suveteater & Karlova Teater / uus!
Kasuemas kohtume taas juba “Kadrist” tuttavate tegelastega. Uus elukorraldus viib Kadri internaatkooli ja seal leiab ta omalaadse perekonna: üheskoos elades lihvitakse vastastikku iseloomude teravaid nurki, õpitakse hindama nõudlikku sõprust, ära tundma tühisust ning avastama sisemisi väärtusi. Selles loos, nagu elus endaski, on nukrust ja valu ning noorte omavahelised suhted on tihti pingelised, kuid samas ka palju soojust, rõõmu ja hingeminevat südamlikkust. 

. 

Staadioni 48 hoov, Tartu
9. juuli – 31. juuli

Lavastaja: Andres Dvinjaninov
Laval: Ülle Kaljuste, Riho Kütsar, Ella Cecilia Claesson, Karl Kristjan Puusepp, Mikk Kaasik jpt

Keisri usk
Henrik Visnapuu senimängimata näidend “Keisri usk” (1939) räägib Eesti taluelanike keerulistest valikutest aastal 1845, mil raske aja üleelamiseks loodeti abi saada usuvahetusest. Kavandatud esmalavastus keelati poliitilistel põhjustel ära. Käsikiri säilis teatri- ja muusikamuuseumi arhiivis, kuni jõudis autori 130. sünniaastapäeva tuultes draama ajaloolisse tegevuspaika Luunjasse. 

Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuses / Tartumaa
1. juuli – 10. juuli

Lavastaja: Raivo Trass
Laval: Janek Joost,Eva Püssa, Garmen Tabor, Katrin Kalma, Merilin Kirbits, Karmen Saar või Loone-Ly Lempu, Nero Urke, Raimo Pass, Ivo Eensalu, Rauno Kaibiainen, Tarvo Krall, Enn Lillemets, Erik Ruus, Jaanus Tepomees, Aivar Jõgar, Harti Kiveste, Toomas Liivamägi, Andrus Novoseltsev, Karl Martin Vahejõe

Kihnu Jenka / Vana Baskini Teater / uus!
“Kihnu Jenka” on lugu tublist eesti naisest, keda on läbi elu aidanud rõõmus meel ja laulud.  Armastuslugu, tema kohtumine ja elu koos abikaasa Jaan Kösteri ehk Kihnu Jenkaga. See pole dokumentaaljutustus, vaid fantaasiamäng, mis põhineb Virve enda meenutustel tema erakordselt sündmusterohkest elust.

Erinevates mängukohates üle Eesti
23. juuli – 14. august

Lavastaja: Gerda Kordemets
Laval: Inga Lunge, Karin Tammaru, Mart Toome, Jüri Vlassov, Indrek Taalmaa, Nils Mattias Steinberg, Märten Männiste, Kersti Tombak, Kaidi Soosaar

Kui seda metsa ees ei oleks / ~Rakvere Teater
Paruness von Meck ootab parasjagu kirja suurelt heliloojalt Tśaikovskilt, kui tema mõisa saabub kaupmees Zgutov.Kaupmees tahaks osta parunessi metsa, aga paruness ei saa ju ometi laskuda labasesse äritehingusse, kui kohe – kohe on saabumas kiri suurelt heliloojalt endalt. Päevast saab õhtu, õhtust hommik ja hommikust nädal … Aga mida ei tule, on kiri. Kaupmehe ja parunessi kohtumistesse sekkub parunessi poeg Volodja, kes muutub omamoodi sillaks Tśaikovski kirja ja metsamüügi vahel.Tragikoomikat lisab kõigi kolme suhetesse tõsiasi, et nii paruness, kui tema poeg on Tśaikovskist omal kombel sisse võetud, samal ajal kui kaupmehe muusika-alased teadmised piirduvad vaid balalaika eristamisega praepannist. Pisut tśehhovlikus  armastusloos leidub nii koomikat, suuri tundeid, inimlikke igatsusi kui ka traagilist valu. Ja muidugi – hästi palju muusikat.

Alatskivi loss / Tartumaa
4. juuli – 25. juuli

Lavastaja: Eili Neuhaus
Laval: Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Margareth Villers
Kestus: 2,5h

Kuldõun puukausis / uus!
Miks selgub nii mõnegi teadlase või filosoofi uuenduslike ideede ja plaanide tegelik mõte ja eesmärk alles aastakümneid hiljem, tihtipeale pärast autori lahkumist siitilmast? Teda võidakse pidada veidrikuks või isegi hullumeelseks, keda ühiskonnas küll näiliselt takka kiidetakse, kuid seljataga kirtsutatakse mõne ennekuulmatu väite peale nina või kirutakse suisa maapõhja. Selline oli paljuski ka rahvavalgustuslikul sajandil elanud kirikuõpetaja Johann Georg Eiseni saatus. Ehkki kaasaegsete poolt mittemõistmist leidnud jumalasulane saavutas isegi Vene keisrikojas kõrge maine, ei suutnud ta läbi murda kohalike  mõisnike rumalast vastuseisust ja tagakiusamisest.

Torma ringtallis / Jõgeva
15. juuli – 25. juuli

Lavastaja: Janek Varblas
Laval: Margus Grosnõi, Andres Tabun, Marin Mägi-Efert, Anne-Mai Tevahi, Eve Somelar, Kätlin Ridal, Kaili Kalm, Janek Varblas, Kalle Jürgens, Paul Abram, Rein Karu

Kuningal on külm / LendTeater / uus!
Tammsaare “Kuningal on külm” on koomiline muinasjutt, melodramaatiline tragifarss auahnusest, võimuihast, ideaalide vahetamisest, usuleigusest, usuhullusest, tuuletallamisest, inertsist, üksindusest, rahulolematusest, surmaootusest, elujanust – kahes vaatuses ja värskes õhus.

Elva / Tartumaa
18. juuni – 30. juuni

Lavastaja: Katrin Pärn, Janek Savolainen
Laval: Jan Uuspõld, Kaidi Pajumaa, Irina Radionova, Mikk Sügis, Airé Pajur, Margus Mankin, Karl Bussov, Margus Möll, Aare Sepp, Imre Vallikivi, Gunnar Ülper, Meelis Külaots, Kalev Lõhmus

Liblikas / uus!
Andrus Kivirähki näidend “Liblikas” põhineb autori samanimelisel romaanil, mis räägib Eesti teatrielust 20. sajandi algul ja rahvusteatri “Estonia” sünnist. Teose üheks keskseks tegelaseks on Kadrina kihelkonnas, Loobu jõe kaldal, Arbavere külas sündinud näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Kivirähki “Liblikas” on ühtaegu kurb ja naljakas ning ülistab kunsti ja teatrit, näidates, et just nende kaudu on võimalik ületada surma.

Loodi kuivatis / Lääne-Virumaa
11. august – 22. august

Lavastaja: Üllar Saaremäe
Laval: Ülle Lichtfeltd, Doris Tislar, Sulev Teppart, Johan Elm, Üllar Saaremäe, Tarvo Krall, Indrek Saar, Erik Ruus
Kestus: 2h

Lootuskiir pimeduses
Ühel pimedal, tormisel varahommikul kogunevad Gravesendi Hõbedase Vanadekodu teise korruse puhketuppa viis vanadaami, kes ootavad päästemeeskonda. Alumise korruse elanikud on juba evakueeritud, sest möllav torm on paisutanud akende all voolava jõe vee ohtlikult kõrgele, ähvardades muuta kogu ümbruskonna möllavaks veteväljaks. Oodates koos katastroofist pääsemist, avanevad tasapisi vanaprouade elatud elude keerdkäigud, õnnestumised ja ebaõnnestumised, hirmud ja veendumused.

Rehe küünis / Harjumaa
19. juuli – 2. august

Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Laval: Ene Järvis, Kersti Kreismann, Mari Lill, Elle Kull, Ines Aru, Sandra Ashilevi, Viktor Leševits

Läbi kukkumine / Sõltumatu Tantsu Lava / uus!
Ümbritsetud hapra kipsi ja jõuliste metallstruktuuride maastikust esitavad 5 õrna keha liikumiste kordusi, mis asetsevad kuskil funktsionaalsuse ja tarbetuse piirimail. Etendajad asetavad ja sobitavad end konstruktsioonidesse, mis viitavad kohati absurdsele jõusaalile või ehk hoopis kolossaalsele mänguväljakule. Nad otsivad pidevalt hetki enne kurnatust ja õnnestumist ning panevad proovile ülima eesmärgini jõudmise võimalikkuse. Mäng ootuste loomise ja nende lõhkumisega, reaalsete ja nähtamatute reaalsuste vahel. Läbi kukkumine on lavastus, mis venitab aega. Lavastuses testitakse vaimse ja füüsilise vastupidavuse erinevaid staadiume, julgedes end proovile panna ning väärtustades ebaõnnestumist ja selle võimalikke/mitmeid eri definitsioone.

Telliskivi Loomelinnak / Tallinn
15.juuni – 29. juuni

Lavastaja: Keithy Kuuspuu
Laval: Liisa Saaremäel, Martina Georgina, Agnes Ihoma, Anumai Raska, Arolin Raudva
Kestus: 2,5h

Läbi kõigi elude ma otsin sind… / R.A.A.A.M. / uus!
Lavastus tööpealkirjaga “Kass maandub alati käppadele” – on tragikoomiline fantaasia Maria Budbergi, kes on tuntud ka, kui Mura Zakrevskaja, eluloo motiviidel. See pole biograafiline lavastus. See on müstika ja koomilise farsi elementidega fantaasia sellest, mis on armastus tõeliselt raskete katsumuste ajajärgul. Kuidas seonduvad armastus ja elementaarne soov ellu jääda. Lavastuses esinevad episoodiliste tegelaste hulgas mitte ainult kuulsad mehed Maksim Gorki ja Herbert Wells, kes kangelannat armastasid, vaid ka fantaasiakujud NSVL vastuluure ülematest Saksamaal ja Suurbritannias. Kohtunikud, kes lahutasid peategelast tema meestest, aga ka Maria Budbergi lapsed. Küsimus kas ta armastas kedagi, või ainult kasutas inimesi ära läbib kogu lavastust, kuid ühest vastust ei saa. Tähtsam on, et vaataja jääks pärast etendust mõtlema ka oma suhete üle lähedastega.

Tõstamaa Mõis / Pärnumaa
6. juuli – 28. juuli

Lavastaja: Damir Salimzianov
Laval: Jane Napp, Kristo Viiding, Piret Krumm, Martin Kõiv, Kristjan Sarv
Kestus: 2h

Läänemere Emandad / Thule Teater / uus!
Toomas Kalli poolt dramatiseeritud ja Väino Uibo poolt lavastatud humoorikas suvelavastus A.Mälgu “Läänemere isandad” ainetel, kus põimitud viikingiaeg ja tänapäev.

Salme rannapark / Saaremaa
4. juuli – 22. august

Lavastaja: Väino Uibo
Laval: Kersti Sepp, Kris Kristofer Burk, Piret Hiie Kivi, Juhan Nemvalts, Rauno Rahnel, Toivo Prostang, Kertu Paju, Tiia Marist, Egon Sepp, Merike Meriloo, Liselle Õunapuu, Rasmus Tüüts, Merike Sepp, Meelis Pärn, Marko Vakrõm, Katrin Paju

Maakas / TEMUFI / uus!
“Nooh, tulidki. Kuda sul siis linnas läheb? Kuulsin su ema käest, et magad päevad läbi kodus või hulgud ringi … tööl ei käi ega midagi. Mh? Sa oled ju diplomeeritud eesti keele ja kirjanduse õpetaja.” Vanaisa tasandas häält ja manas ette hirmtõsise, kuid samas veidi üleoleva ja hooletu näo. “Täna öösi ma suren ära ja jätan selle talu täitsa sulle päriseks …!” 20-aastane ülikooli lõpetanud linnapoiss otsustab pärast vanaisa surma võtta uueks kohustuseks maakodu. Suunamudimise asemel lihtne suunamuutus maaellu? Kuhu on jäänud siinsed maavanaemad kolme lehma ja kanakarjaga? Seejuures ei mõtle me tädi, kes kasvatab tõukanu Lasnamäe linnadžungli 3-toalises korteris. Lavastuses põimuvad realism ja fantaasia. Algupärane ainestik pillutab vaataja nõukogude aja lõpu ja 90-ndate vahele, mis vaheldub muinasjutuliseks pöörduva olevikuga. Kohtumine lapsepõlvearmastuse ja vanaisa müstilise silmatagusega taaselustavad suved vanavanemate juures.

Olustvere mõisa tallihoov  / Viljandi
5. august -28. august

Lavastaja: Peep Maasik
Laval: Silver Kaljula, Raivo Trass, Lauri Kink, Klaudia Tiitsmaa 

Metsas ei kuule su karjumist keegi / Vana Baskini Teater
Anita, Monika ja Ellen on ammused lapsepõlvesõbrannad, nüüdseks kõik juba üle kuuekümne. Nad kohtuvad igal aastal, et minna paariks päevaks metsa matkama, soovides uuesti läbi elada kauneid mälestusi ning meenutada ühiselt veedetud aega. Kuid ilus unistus mõnusast ja lõdvestavast nädalavahetusest kesk loodust puruneb kiiremini, kui keegi oleks seda ette osanud kujutada ning muutub painavaks õudusunenäoks. Vaadates nende kolme naise lugu, kerkib esile mitmeid küsimusi. Milliseid tingimusi me sõprusele seame? Miks me suhtleme endiselt inimestega, kes meile enam ei meeldi? Kas tõde on alati parim valik? Need südamesõbrannad räägivad küll aususest, aga tegelikult varjavad üksteise eest vägagi palju ja valetavad nii, et maa must.See alguses naljaks ja kohati absurdi kalduv tragikomöödia võtab arenedes üha põnevamaid tuure, tekitab veidi isegi õudu, nagu pime mets ikka ja kulmineerub lausa kriminaalsete sündmustega.

Erinevates mängukohtades üle Eesti
26. juuli – 25. august

Lavastaja: Eero Spriit
Laval:  Helgi Sallo, Anne Veesaar, Katrin Karisma

Mis sa ilma paadita teed? / uus!
Aksi saare ajalool põhinev muusikaline jutustus äratab ajaloo hõlmast möödunud aegade saarekultuuri. Aksi maailm oli täiesti eriline, kuid samas Eesti väikesaartele nii iseloomulik. Etendus kulgeb tujuküllases muusikalises võtmes ja kõike toimuvat nähakse Aksi ühe värvikaima elaniku – muusiku, helilooja, ajakirjaniku, fotograafi ja pärimuskoguja – August Luusmanni pilgu läbi. Näidendi aluseks on Rannarahva Muuseumis talletatud materjalid.

Prangli Rahvamaja
27. juuni – 15. august

Lavastaja: Külli Talmar-Kuiv
Laval: Raivo Mets, Kelli Uustani, Kasper Silla, ansambel Robirohi jpt.

Naine Salamandri tähtkujust / uus!
Suvelavastus “Naine Salamandri tähtkujust” püüab lahti muukida salapärast naist, keda tuntakse nii Maria Ignatjevna Zakrevskaja, paruness Budbergi, proua Benckendorffi kui ka lihtsalt Mura nime all. Salamander on väga raskesti tabatav kiskja, kes muudab värvi vastavalt keskkonnale ning suudab vaenlasi haavata oma mürgise nahaga. Ohuolukorras jätab ta saba maha ja kasvatab hiljem uue. Mura poliitilis-geograafiline haare ulatus Venemaast Inglismaani, hõlmates seal vahepeal ka Eestit, Itaaliat, Saksamaad ja teisi riike eelmise sajandi esimesel poolel. Ajaloolased vaidlevad tänaseni, kas ja millise riigi spioon Zakrevskaja ikkagi oli ning kuidas tuli ta näiliselt puhtalt välja nii mõnestki sõjast ja revolutsioonist. Mura eriline anne seisnes meeste äravõlumises, ta pani endasse armuma nii Gorki, Wellsi kui ka hilisema James Bondi prototüübi Robert Bruce Lockharti. Traagilised ajaloosündmused, keerulised inimsuhted ning samas lihtne, ürgne vajadus armastuse järele segunevad nii Eesti kui Euroopa kultuurilooga juulis Jäneda Pullitalliteatris esietenduvas lavastuses “Naine Salamandri tähtkujust. Jäneda viimase mõisaproua lugu”.

Jäneda Pullitalliteatris / Lääne-Virumaa
10. juuli – 27. juuli

Lavastaja: Madis Kalmet
Laval: Ursula Ratasepp, Jaune Kimmel, Markus Luik, Helgur Rosenthal, Karl Robert Saaremäe

NUTA või NAERA! / Komöödiateater / uus!
Teleintervjuuks valmistuv saatejuht Brigitte Susanne Hunt on enam kui veendunud, et kõik laabub nagu tavaliselt – saabubki saatekülaline ja ettevalmistatud küsimused leiavad vastuse. Seekord otsustab aga külaline Henrik Normann korraldada oma juubeliaasta raames sensatsioonilise etenduse televisiooni otse-eetris. Ta on pähe võtnud, et mind ei huvitagi, mida Hunt küsib, ma tean täpselt, mida ma vastan ja mida vastu pärin. Normann tuleb stuudiosse suure kohvriga, mis peidab endas enneolematuid üllatusi – ja asi väljub kontrolli alt!

Erinevates mängukohtades üle Eesti
5. juuli -29. juuli

Lavastaja: Henrik Normann
Laval: Henrik Normann, Birgitte Susanne Hunt

Nõid / Ajateater / uus!
Vastamata armastus või armastuse puudumine, muremõtted homse pärast, rahahäda ja kohustused … Kõlab peaaegu tänapäevaselt. Aga kui kõigi nende murede lahendamiseks kasutada pisut nõidust, pisut sõnu ja esivanemate teadmisi, siis võib juhtuma hakata kummalisi asju. Indrek Hargla näitemäng viib meid tänapäevast küll 1930-ndatesse, vesiveskisse, kus toimetavad värvikad tegelased ja kus meie lugu alguse saab. Peremehest Kaarel vintskleb rahamures, ei suuda oma ettevõtmistega järje peale saada ning viimases hädas nõustub veski (või oma elu) päästmiseks appi võtma õe üleloomulikke võimeid. Elu muutubki, aga kas just selles suunas, mida mõeldi ja oodati? Mis juhtub, kui nõiduja ise satub armastuse nimel oma sõnade lummusevõrku? Aastad mööduvad otsekui “äratehtud” maailmas. Kuni hetkeni, mil öeldud sõnad saavad ennustatud lõpplahenduse 30 aastat hiljem. Lugu viib meid radadele, kus nähtava kõrval eksisteerib ka nähtamatu maailm. Maailm, mida me otseselt silmaga ei näe ja käega ei katsu, kuid mis meid juhib.

Ohtu mõisa tallihoone / Harjumaa
14. juuli – 31. juuli

Lavastaja: Anne Velt
Laval: Merle Palmiste, Liis Haab, Katrin Valkna, Tarvo Krall, Meelis Põdersoo

Nõidkapteni needus / uus! / lastele
Suurejoonelised seiklused, võimsad lahingud kahe mereröövlikapteni meeskondade vahel, laevu purustavad tormid, nõiduslikud needmised ja põnevad juhtumised. Lisaks veel Ardo Ran Varrese kirjutatud laulud ja muusika ning Indrek Sammuli seatud lavavõitlus … See kõik kokku ongi viimase aja võimsaim koguperelavastus – “Nõidkapteni needus”! 2020 aasta parimaks Eesti lastekirjanikuks valitud Reeli Reinausi triloogia esimese osa tegevus toimub ehtsa, Pootsi mõisa suure tiigi peale ehitatud 30 meetrise piraadilaeva pardal! See on suvine seikluslugu, mis paneb põksuma iga poisi ja plika südame ja viib endaga kaasa ka nende vanemad. Kõhklematult võib öelda – see ongi Eesti versioon Kariibi mere piraatidest. 

. 

Pootsi veinimõis / Pärnumaa
14. juuli – 15. august

Lavastaja: Anti Reinthal
Laval: Pääru Oja, Mikk Saar, Janek Joost, Ingel Mikk, Juss Haasma jt

Oh Jumal / Eesti Draamateater
Intelligentset huumorit täis näitemäng, mille keskmes on psühholoog nimega Ingel. Ühel päeval tuleb Ingli vastuvõtule patsient, kes palub end nimetada „Jotiks”. Õige pea selgub, et tegu on vanajumala endaga. Jumalal on sügav depressioon ning vaid Ingel saab teda aidata. Kuidas veenda Jumalat, et ta ei hävitaks kõike, mis ta eales loonud on? Kuidas aidata ja lohutada kedagi, kellele tahaks ainult etteheiteid teha?

Viinistu Kabelis / Harjumaa
kuni 22. august

Lavastaja: Mehis Pihla
Laval: Ain Lutsepp, Harriet Toompere, Franz Malmsten või Hugo Malmsten

Petserimaa igatsus /  Taarka Pärimusteater / uus!
Helena Kesoneni lavastus “Petserimaa igatsus” põhineb Setomaa kirjaniku ja pikaaegse ajakirjaniku Ilmar Vananurme samanimelisel näidendil, mille on kohandanud Urmas Lennuk (Rakvere Teater). Vananurme autobiograafilise näidendi peateema on piirideülene armastus või peaks seda sõnastama kui kontrolljooneülest armastust. Loo keskmes on noor ja õhetav armastus, Pauli ja Valli lugu. Paul on noor ja lootustandev ajakirjanik, kes armub Petseri neiu Vallisse. See on mitmekordselt keelatud armastus, noored pole seaduse silmis vabad ja vallalised, kuid seadusest rängemalt lahutab neid kontrolljoon, mis kerkib nedne vahele kui sein. Kontrolljoon lahutab vanemad lastest, rebib armastajad teineteise embusest ning jätab inimesed ilma oma kodudest. Paralleelselt Pauli ja Valli looga jookseb Setomaa poolitamise lugu. Lavastus etendub Karisilla-Petseri maantee ääres, looduskaunis Säpina külas Heina küünis. 

Säpina Küla / Võrumaa
31. juuli – 21. august

Lavastaja: Helena Kesonen
Laval: Siim Angerpikk, Jekaterina Moskalenko, Lauli Otsar, Agur Seim

Pidu katku ajal / Must Kast / uus!
Kriisid on alati põhjustanud ühiskondade killustumist. Kunagi ei olda ühel meelel, MIKS läks valesti, kes on SÜÜDI ja kuidas oleks kõige parem EDASI minna. Ent seekordse pandeemia ajal ei suudeta kokku leppida isegi selles, MIS on valesti. Sest me elame ajal, mil igaühel on oma tõde. Ajal, mil isegi kellegi suremise fakt seatakse kahtluse alla. Ajal, mil avastad, et sul on väga palju tuttavaid, kellel on tuttavaid, kes teavad väga lähedalt kedagi, kes oskab väga täpselt öelda, mis valesti on ja kust otsast probleemi lahendama peab. Sest tegelikult pole küsimus enam ammu teadmistes, vaid usus. Ning uskmatutega ei argumenteerita, vaid sõditakse. Vahendeid valimata.
Must Kast võtab südame rindu ja astub sellele sõjatandrile. Kuid ikka musta huumori, laulude ja tantsudega rikastatud moel! Rumal ei ole mitte see, kes ei tea, vaid see, kes teab teisiti kui mina! Või mis!? Publik on teretulnud oma tõdedega, aga peab arvestama, et üks tõde korraga! 

. 

Eesti Maanteemuuseumi hoovis / Põlva
23. juuli – 7. august

Lavastaja: Birgit Landberg
Laval: Jaanika Tammaru, Kaija M Kalvet, Laura Niils, Rauno Polman, Johannes Sepping

Praegu pole aeg armastamiseks / R.A.A.A.M.
Inimesed, me teeme oma elu äärmiselt keeruliseks … Me mõtleme välja üha rohkem asju, mis ei lase meil olla koos nendega, keda me armastame. Sõjad, religioon, masside arvamus, lisaks poliitika, seisuslikud erinevused, mood, virtuaalne tegelikkus. Ja paistab nii, et inimkond jätkab asjade väljamõtlemist, mis meid üksteisest eraldavad. Ma tahaksin, et peale meie etenduse vaatamist tahaks inimesed välja lülitada kõik, unustada absoluutselt kõik, kõik peale ühe – olla koos nendega, keda sa armastad. See on tõsine teema selles lõbusas näidendis.

Erinevates mängukohtades üle Eesti
9. juuli – 25. juuli

Lavastaja: Damir Salimsjanov
Laval:  Kristo Viiding, Mari-Liis Lill või Ingrid Margus, Martin Kõiv, Ott Kartau, Harriet Toompere, Tõnn Lamp 
Kestus: 2,5h

Põlevkiviõli / uus!
Õitsvad õunapuuaiad. Tänavatel jalutavad soojadel suveõhtutel massid. Linnakese ainukese restorani ees lookleb järjekord, teine samasugune järjekord on veninud kino ette, suurte mägede foonil tõuseb taevasse aga suitsulont. Kõik teavad: tehas töötab. Ja kuni tehas töötab, on siin linnas ka elu. Nii oli see 40 aastat tagasi. Kuidas on see täna? Ja mis saab homme? Elar Vahteri lavastatud poeetiline audiorännak mööda Kiviõli keemiatööstuse territooriumit näitab meile majesteetlikke hooneid, uskumatuid interjööre, peidetud lugusid. Endiste ja praeguste töötajate juttudel põhinev sissevaade Kiviõli hiilgeaegadesse, tänasesse päeva ning rohepöörde poolt toodavasse tulevikku on ühtlasi rännak Kiviõli inimeste hinge. Miks neile meeldib Kiviõlis elada? Mida tähendab neile tehas? Miks Moskvast kolivad siia pensionärid ja miks lapsed lahkuvad Tallinna? Kuhu kadus restoran ja kui kaua on veel alles tehas?

 Kiviõli Keemiatööstus / Ida-Virumaa
30. juuli – 14. august

Lavastaja: Elar Vahter
Laval: Mari Anton, Hans Kristian Õis 

Põrgupõhja uus Wanapagan / Endla / uus!
Kui inimene tuleb maa peale, hakkab ta õnne otsima. Nii on see kõikides vanades lugudes, muinasjuttudes ja moodsates romaanideski. Inimene ise arvab, et mida rohkem õnne, seda lähemal õndsusele. Õnn on maine, tekitab kõhus sooja tunde ja tirib suu kõrvuni. Nõnda kulgeb inimene selles eksituses elupäevade lõpuni ja läheb põrgu, sest lootis õnne kaudu õndsaks saada. Kui Vanapagan tuleb maa peale, tahab ta õndsaks saada, sest muidu pole ta põrgus õnnelik. Õndsus on aga taeva asi ja selleni jõutakse läbi alandliku meele. Aga kui Vanapagana meele vallutavad viha ja lihahimu, lein ja õrnus, siis saab temast inimene. Tumeda siuna väänleb ümber tema ihu armastus, mis on surmast suurem. Armastus, mis puhkeb õide läbi raevuka sigimise, vägivaldsete surmade ja südamevalu. Aga mida teeb Vanapagan, kes on eksinud ja enam edasi minna ei mõista? Ta läheb algusesse tagasi …ammsaare viimaseks jäänud romaan kuulutab selgesti ette meie kaasaega – tõejärgset ajastut, milles me juba mõnda aega elame. Maailmas on kohutav hulk sõnu ja nii võib mõnd sündmust või nähtust jutustaja perspektiivist kirjeldada kui positiivset või negatiivset – ja kõigil on õigus. Maailm läheb ikka veel iga päevaga hingetumaks ja lõhkisemaks, kurjad teevad head ja head teevad kurja. Lõppu aga ei tule ja kõik keerleb edasi. Ainus, mida pole, on lunastus! 

Fortumi Katlamaja / Pärnu
17. juuni – 28. august

Lavastaja: Kaili Viidas
Laval: Ago Anderson, Tambet Seling, Triin Lepik, Kadri Rämmeld, Peeter Tammearu, Karin Tammaru, Sten Karpov, Liis Karpov, Ott Raidmets, Nils Mattias Sgteinberg, Indrek Taalmaa, Carmen Mikiver, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Sander Rebane, Meelis Rämmeld, Agata Apostol, Elsa Johanna Talvistu jt
Kestus: 3,5h

Röövel Hotzenplotz / Eesti Noorsooteater / lastele!
On üks väike linnake, kus kõik on imehästi: sõbrad Kasperl ja Seppel püüavad kala ja teevad tempe; Kasperli vanaema praeb neile neljapäeviti vorste ja hapukapsaid; ülemvahtmeister Dimpfelmoser patrullib keskväljakul; selgeltnägija proua Schlotterbeck näeb maagilise kristallkuuli kaudu kõike, mis parasjagu maailmas toimub ning pritsimajas istub luku taga linnaelanike hirm, kohutav röövel Hotzenplotz. Ühel täiesti tavalisel neljapäeval pääseb Hotzenplotz aga vabadusse ning pistab Kasperli vanaema majas nahka kõik praevorstid ja hapukapsad, mis vanaema on valmistanud Kasperlile ja Seppelile. Sõbrad seda asja juba nii ei jäta – alatu vorstivaras tuleb kinni nabida! Algab hoogne röövlijaht, kus vahetatakse maske ja rolle, nii et keegi ei pruugi olla see, kellena alguses paistab. Sõpruse, mängurõõmu ja huumori toel saab ületada kõikvõimalikud takistused ning piiluda ka kõige hirmuäratavamate maskide taha.

Erinevates mängukohtades üle Eesti
25. juuni – 11. juuli

Lavastaja: Mirko Rajas
Laval: Anti Kobin, Mihkel Tikerpalu, Doris Tislar, Getter Meresmaa, Karl Sakrits, Risto Vaidla

Serafima+Bogdan / Tartu Uus Teater / uus!
Peipsiveerel asuvad juba vanast ajast vene vanausuliste külad, kus elu oli küll kehvem, kuid ausam. Järgiti vanu traditsioone ja elati lihtsat elu, austades jumalat ja püüdes kala. Ükski suurem muutus pole nende inimeste elu vääranud.  Siis aga tuleb nõukogude aeg ning eestlasest miilits, kolhoos ja repressioonid. Jumal hakkab vaikselt eemalduma ning igaüks on järsku omapäi. Niikaua kui kannatada saab, pole veel hullu, seda ikka osatakse, kuid kui hakatakse sibulaid ja kurke turule viima ning Peipsiveerele saabub jõukus, siis… Jõukusega hakkama saamine ja iseendaks jäämine on keerulisem. Selles raamistikus toimub õe ja venna, Serafima ja Bogdani tragöödia, kaks eri lugu, mille ühine finaal ähvardab kaasa viia viimasedki endise korra riismed. 

Kolkja Küla / Tartumaa
31. juuli – 25. august

Lavastaja: Ivar Põllu
Laval: Ilo-Ann Saarepera, Kristel Leesmend, Renate Keerd, Elise Metsanurk, Priit Loog, Andres Mähar, Martin Kork, Ekke Hekles 

Sinihabe / Üks Kuubis / uus!
Kui tuba Pariisi eliitrajoonis renditakse välja naeruväärse summa eest ning eelmised kaheksa üürnikku on salapärastel põhjustel kadunud, peaks kõik näima piisavalt kahtlane, kuid noor kunstiõpetaja Saturine vajab kiiresti elukohta ja otsustab neid fakte ignoreerida. Villa omanikust  aristokraat  ei käi kunagi majast väljas väites, et maailm oma argisuses on labane ja igav. Igaõhtustest elektrit täis vestlustest hakkavad kooruma mehe motiivid ja tema hoitud saladused…..

Hüüru mõis / Harjumaa
11. juuni – 28. august

Lavastaja: Margo Teder
Laval: Karolin Jürise, Lauri Saatpalu

Sitsi Silentium / Teatriühendus Misanzen / uus!
Avalikkusele on hästi teada Kreenholmi vabriku kirju ja kohati ulmelisena tunduv ajalugu. Vähem aga teatakse, et säärase riik riigis tunnetuse kogemiseks ei pea pealinnast lahkuma, sest Põhja-Tallinnas paikneb siiani Sitsi kvartal, meenutamaks kunagist võimsat Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise vabrikut, mille mastaapsus ja värvikas minevik ei jää oma Narva õele kuidagimoodi alla. Tööstusrevolutsioon muutis eesti naiste iidse riituse, ketramise, masinlikuks tööks. Vaatamata ülipikkadele töötundidele ja kõrvulukustavale mürale, meelitas Sitsi vabrik aastatega ligi tuhandeid noori naisi, kes sisenedes sellesse masinavärki muutusid osaks suletud süsteemist, milles range klassivahe tingis inimese väljavaated. Siiski ei suutnud kõrged müürid taltsutada inimhinge janu teadmiste ja vabaduse järele, ega summutada vilgast seltsitegevust ning kodanikuühiskonna algeid.

Balti manufaktuur  / Tallinn
14. august – 28. august

Lavastaja: Helen Rekkor
Laval: Silva Pijon, Piret Krumm, Rauno Kaibiainen, Andres Roosileht

Soolo kahele
Tunneme rõõmu minevikust, olevikust ja tulevikust. Räägime võimust ja vaimust ning puudutame enamusi läbi vähemuste. Ei saa üle ega ümber ka naistest ja meestest. 

Erinevates mängukohtades üle Eesti
26. juuli – 8. august

Lavastaja: Indrek Taalmaa, Egon Nuter
Laval: Indrek Taalmaa, Egon Nuter

Stseenid ühest abielust / SKENE Katus Kunstile / uus!
Äratuntav lugu ühisest elust. Kõik, nagu ikka – tülid, leppimised, lapsed, vanemad, lõputud kohustused, kompromissid ja kaks mõistlikku inimest, kes tahavad kõige selle keskel õnnelikud olla. Kas on võimalik suhtesse sisse planeerida vabadus ja spontaansus? Aga kirg? Ingmar Bergmani klassikaks saanud teose “Stseene ühest abielust” lavastamise ind ei ole jahtunud terves maailmas. See lugu on kriipivalt tõetruu ja inimlik, seega tõeline kullaproov igale näitlejale. Kas kõigest saab oma abikaasaga rääkida? Kas üldse tohib kõigest rääkida? Kuidas tunda ära see hetk, mil kõik see ei väärigi enam päästmist.

. 

Jaanihanso Siidrivabrik  / Pärnu
15. juuli – 4. august

Lavastaja: Kristjan Suits
Laval: Evelin Võigemast, Märt Avandi, Kersti Heinloo
Kestus: 3h

Suudlused / uus!
n 1958. aasta kevad, täis rõõmu, lapsemeelt ning avastusi. Meie loo kangelased John ja Mary on oma esimesel kohtumisel üheteistkümneaastased. Sellest kohtumisest saab alguse siiras, vaimukas ning südantsoojendav armastuslugu, mis on tänaseks kestnud üle kuuekümne aasta…

Laulupeomuuseum / Tartu
26. juuli – 2. august

Lavastaja: Algis Astmäe
Laval: Anne-Mai Tevahi, Karl Edgar Tammi 
Kestus: 2h

Talupojad tantsivad prillid ees / Eesti Draamateater / uus!
Lauluridu „Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele“ teavad kõik, aga rahvasuust on üles kirjutatud ka pisut teistsugune ja mitmetähenduslikum  variant – „Mõisad põlevad, saksad surevad, talupojad tantsivad prillid ees“.

Ühest küljest kirjeldab see muidugi otseselt riisumist – kui saks on kotti aetud või maha löödud, võtab võidukas talupoeg tema ninalt prillid ja viib sõjasaagina oma taresse. Teisalt sümboliseerivad prillid aga kultuuri ja haritust – ehk siis lauluread annavad mõista, et talupoegadest saavad sakste pärijad ning nende väärtuste edasikandjad.

Ning nii see ju ongi läinud. Oleme laenanud sakstelt sõnu ja toiduretsepte, õppinud kombeid ja viisakat käitumist, lugenud nende raamatuid, jäljendanud neid tudengielus ja majapidamises. Oleme küll eestlased, talupoegade järeltulijad, aga kanname sakstelt näpatud prille ja vaatame maailma läbi nende, ise seda enam õieti märkamatagi.

Viinistu Katlamaja / Harjumaa
11. juuni – 25. august

Lavastaja: Hendrik Toompere
Laval: Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Tõnu Kark, Taavi Teplenkov, Markus Luik, Kersti Heinloo, Marta Laan, Liisa Pulk
Kestus: 3,5h

Trimmerdaja surm / Kuressaare Teater / uus!
Riigikogu liige peab maamajas sünnipäeva. Põhjapanga boss on kohal, ralliäss on kohal, grill suitseb ja vein voolab. Aga kusagil nende jalge ees rohus säriseb trimmeri vahe vikat ja miski ei lähe plaanipäraselt. Või siiski?

Taritu rahvamaja õu / Saaremaa
29. juuli – 8. august

Lavastaja: Peeter Tammearu
Laval: Helena Merzin, Merilin Kirbits, Loviise Kapper, Lee Trei, Andres Raag, Allan Noormets, Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Silver Õun
Kestus: 2,5h

Tson Lemberi uus elu / Teater Nuutrum / uus!
Väike Eestimaa rannaküla pühitseb aasta tähtsaimat päeva, uue laeva vettelaskmise pidu. Üksiku noore naise Marise majja eksib joomase peaga meremees, kes peab hommikul laevale minema. Naine pole terve oma elu jooksul kodukülast kaugemale saanud, mees on aga läbi sõitnud kõik maailma mered ja ookeanid. Tema värvikad ja lustlikud lood lummavad nii majaperenaist kui uudishimulikku naabrinaist. Neljas tähtis tegelane selles loos on aga meri, kel sügaval vee all oma enda rajad ja teed – samamoodi kui kulgeb üks tee naise südamesse. Selles loos tuleb sobitada omavahel paar kanget karakterit, muukida lahti üks aastatetagune kuritöö ning saada selgust oma tõelistest unistustest

Eisma sadama paadikuur / Lääne-Virumaa
23. juuli – 15. august

Lavastaja: Jaanus Nuutre
Laval: Siret Tuula, Eva Püssa, Mihkel Tikerpalu

Täna õhtul Lorem Ipsum / Von Krahli Teater / uus!
Kui leht on tühi ja midagi pole sinna kirjutada, siis fondi vaatamiseks või lausete pikkuse kontrollimiseks kopeeritakse tühjale lehele ladinakeelne tekst, mis algab sõnadega Lorem ipsum. See tekst asendab õiget teksti, mis tuleb – tuleb kunagi tulevikus. Me asendame tuleviku olevikuga. Võtmed kiipkaardiga. Kino Netflixiga. Katusekivid eterniidiga. Kõik läheneb väga kiiresti, üha kiiremini, kuid senimaani tuleb asendada, asendada kõik. Mida see tähendab? On see tuleviku ettevalmistus? Või tuleviku päralejõudmine? Kellele kohta hoitakse? Mart Kangro uuslavastus on asendamisest, kiirusest, olevikust, tulevikust, kartulitest, tohuvabohust, põrandast põranda all ja põrsast nimega Ruik. Laval on neli näitlejat, kuid kes just täna õhtul, selgub kohapeal. 

Von Krahli Teater / Tallinn
17. juuni – 2. juuli

Lavastaja: Mart Kangro
Laval: Marika Vaarik, Mari Abel, Katariina Tamm, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Markus Truup, Ursel Tilk, Ingmar Jõela
Kestus: 1,5h

Ujuja / SKENE Katus Kunstile / uus!
Vaimukalt igapäevase ja tavainimestele iseloomuliku jah-noh-neh-dialoogiga püüab Lucas Hnath kinni ühe tippsportlase argipäeva. Nagu tema vend möönabki, siis olümpiale pürgiv peategelane “loomulikult ei ole mingi haritlane …” sest “kool ei ole tema teema”. Tippujuja Paul, keda lavastuses mängib Tõnis Niinemets, on siiski sümpaatne tegelane. Ei räägi palju, ent üritab auga välja tulla olukorrast, kus tema klubi külmkapist leitakse dopingut. Ja millega seoses satuvad ohtu tema kohe algavad olümpia katsevõistlused ning potentsiaalne leping suursponsoriga.    “Ujuja” ongi oma põhilises kahe venna lugu. Advokaaditaustaga vanem ja targem vend, keda lavastuses mängib Uku Uusberg, üritab spordiagendina seista oma noorema venna õiguste eest, ent põrkub laupapidi kokku Pauli treeneriga (Alo Kõrve), kes tõelise vana-kooli-mehena võitleb oma spordi puhtuse eest, tahtmata samas kaotada oma tõenäoliselt elu parimat võimalust õpilane olümpiale viia.  Olukorda ei tee kergemaks Pauli tunded füsioterapeudi vastu (Steffi Pähn), kellel on keelatud ainetega seoses must minevik.   Situatsioonis, kus kõigil osapooltel on Pauli olümpialepääsust midagi võita ja tema eemalejäämisest kõvasti kaotada, koorub välja spordi karm reaalsus: mis maksavad sellisel hetkel sugulussidemed, lojaalsus, armastus?  

. 

Sakala 3 Teatrimaja / Tallinn
18. juuli – 3. august

Lavastaja: Märt Pius
Laval:  Tõnis Niinemets, Uku Uusberg, Steffi Pähn, Alo Kõrve 

Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu
Muusikal “Vana klaver” on ühe legendi teekond läbi 60ndate aastate kuni tänapäevani välja. Kalmer Tennosaare kõrval näeme Eesti muusika märgilisi tegelasi nagu Georg Ots, Heli Lääts, Onu Bella, Jaak Joala jt. Tema parimate sõprade hulka kuulusid tollased telelegendid Valdo Pant, Hardi Tiidus ja õepoeg Mati Talvik ning Nõukogude Liidu kangelane, kosmonaut German Titov. See on lugu lihtsast ja südamlikust maapoisist, kellest saab saatuse tahtel lavatäht ja tuhandete lemmik. See on lugu vastamata armastuse elukestvast valust ja romantilistest unistustest, liivajooksnud suhetest, suurest ja väikesest õnnest.

Kiidjärve pargis / Põlvamaa
31. juuli – 8. august

Lavastaja: Ain Mäeots
Laval: Sepo Seeman, Kalle Sepp, Peeter Oja, Inga Lunge, Liina Tennosaar jt.

Vanaema õunapuu otsas / Teatribuss / uus! / lastele!
Seiklus kahes osas, suutäie laulu, näputäie muusika ja mänguga.Andreas on kurb, et ta vanaema juba surnud on. Talle tundub, et see on ebaõiglane. Kuid ühel kenal päeval otsustab vanaema Andreasele külla tulla. Poisi ja vanaema kohtumisest algavad seiklusrikkad ettevõtmised, mis viivad ka Andrease ema mõistmisele, et üks korralik vanaema elab igavesti.

Tartu Mänguasjamuuseum
17. juuli – 31. juuli

Lavastaja: Marko Mäesaar
Laval: Viire Valdma, Robert Annus, Katrin Kalma, Eliise Luka Tegova, Kaspar Kiisk, Andres Vago, Marko Mäesaar

Viirastus / uus!
Haapsalu Valge Daami suveteater kutsub vaatama lugu ahnusest, pattulangemisest ja kättemaksust ning ootusest, lootusest, headusest ja armastusest. Keskaegsel Läänemaal, poliitiliste intriigide ja vaenuste keerises on üks julm ja südametu naisterahvas, aadlimehe abikaasa pununud vandenõusid, tapnud inimesi ja otsinud abi mustast maagiast. Täitmatu naine ihkab võimu kõigi ja kõige üle – alates oma armukesest, lõpetades kogu Läänemaaga. Tema koletud teod on jätnud jälje ka tänapäeva.  Indrek Hargla kõhedusttekitavas loos saavad vanad müüdid lammutatud ja siis jälle uuesti üles ehitatud. Muidugi ilmutab end ka seekord legendaarne Valge Daam.

Haapsalu Piiskopilinnus
19. august – 22. august

Lavastaja: Margo Teder
Laval: Karin Rask, Meelis Põdersoo, Mari Anton, Elmo Meijel, Indrek Pangsepp, Annabel Triebstock jt

Üksikud heledad laigud / Oma Lava / uus!
Noor Laikmaa kõndis jalgsi kuus nädalat, et jõuda Düsseldorfi Kunstikadeemiasse. Keskealine Laikmaa oli kirglik, järjekindel ning andekas. Armus, maalis ja armastas. Tema õhutusel avaldas Under oma esimesed luuletused. Vananev Laikmaa pani kinni omanimelise kunstikooli ning kolis Taebla metsatallu. Surres oli Laikmaa tunnustatud, lugupeetud ja üksik. Missugune oli see rahutu looja oma lummavate maastikumaalide ja jõuliste autoportreede taustal? Ants Laikmaa – kunstnik, kelle kirevat elu jääb igaveseks varjutama saladuseloor, isegi kui me teame selle üksikuid heledaid laik.

Ants Laikmaa muuseumi õuel / Lääne-Nigula
16. juuli – 15. august

Lavastaja: Erki Aule
Laval: Indrek Ojari, Külli Reinumägi, Raimo Pass, Kristjan Lüüs
Kestus: 1,5h

Teatrikroonika: E

E ehk palju esimesi ning Eestimaist

⭐⭐⭐

Rating: 3 out of 5.

Eesti filmi laulud / Tallinna Linnateater / 2012
Jätk teatrilauludele, aga meeles ei ole kahjuks midagi

Eesti teatri laulud / Tallinna Linnateater / 2008/2009
Muusikaline rännak eesti teatri ajaloos. Viktoriin ja punased roosid. Kahtlustan, et ühekordse vaatamise tagajärjel oleks tänaseks enamus juba ununenud, kuid et välja tuli ka videosalvestus ning et neid laule on Linnateatri näitlejad ka edaspidistel kontsertidel esitanud, on siiamaani mitmed laulud meeles, mõned isegi sõna-sõnalt peas: Puhkus Viljandis, Laev tõstis purjed, Valgesse uttu, Romanss, Kerjuse laul, Tüdrukute laul, See ranits, mis mul raske kanda, Klaveritund, Laul Timmile. Tänuväärne ettevõtmine Riina Roose poolt, kes andis uue elu vanadele lauludele ja tutvustas teatriajalugu ka nooremale põlvkonnale.

Lavastus on vaadatav siit

⭐⭐

Rating: 1.5 out of 5.

Eesti teatri päästmine / elektron.live / 2020
Teater koroonaajal ehk veebiteater. Teatrite ühistöö. Tühjad saalid. Väärt ettevõtmine, aga pigem pildiga raadioteater kui etendus. Kahjuks on kõige eredamalt meeles Vene Teatri esindaja, kes ülejäänud trupi energiaga absoluutselt ei haakunud ja jäi mulje nagu loeks ta teksti sunniviisiliselt ja tuimalt maha.

Ekke Moor / Kuressaare Linnateater/VAT Teater/Lavakas / 2015
(Minu jaoks) selle lennu esimene. Meeles eelkõige lavakujundus ja etendusse mittepuutuv. Selle tüki vaatasin ära Tartus Draama festivali raames, aga kahjuks läks buss poole tee peal katki ja teatrisse jõudsin vist tõesti kõige viimasemal minutil, pulss laes ja õhk otsas. Sõbrad vabatahtlikud andsid padja, mille peal esirea ees istuda ja lasid salaja uksest sisse.

⭐⭐⭐

Rating: 2.5 out of 5.

The End / Von Krahli Teater / 2010
Minu Von Krahli esimene. Liikuvad pingid. Köök? Midagi enese mälupulgale salvestamisest ja Tiina Tauraite tegelane korrutamas ‘sinu pärast’? Von Krahli teater lavastab teadupärast natuke alternatiivsemat kraami ja mulle oli see kõik väga võõras ja niisiis ongi meeles rohkem emotsioon kui midagi sisust.

Lavastus on vaadatav siit

Üsna suure piinlikustundega ka väljavõtte värskelt teatrist kojujõudnud 17aastase mõttekäigust, aga sai seda blogi ju minevikurännaku eesmärkidel ka alustatud: Etendus algas suhteliselt ebaarusaadavalt ja ma mõtlesin, et wtf, kas ma tõesti tulin midagi sellist 2 tundi vaatama!?! Kuigi see selline oli kohati äge. Näiteks kui nad ennast põlema panid. (mis pani mind mõtlema, et see on neil tegelikult päris ohtlik). Siis käis järsku teemavahetus, saali olemust muudeti ja järsku oli mu seljataga tagaruumi uks ja ees köök. Osad tegid süüa, osad olid niisama. Söök oli muidugi valus provokatsioon, sest see oli päris söök ja lõhnas hiilgama hästi. Igastahes rääkis “the END” lähenevast maailmalõpust (2012?) . Et mida inimesed teevad. Kes tähistavad köögis oma viimast etendust, kes räägivad vanematega, kes arutavad elu üle, kes vaidlevad. Igaühele antakse 8gb mäluruumi, et salvestada mida iganes nad soovivad. Köögis rääkis Eelmaa sellest milline jobu ta ikkagi on ja Mari rääkis siivutut juttu. Räägiti ebatsensuursetest raamatupealkirjadest eesti teatritegelaste raamatutele, räägiti meeste suguelunditest ja eesti teatrimeeste nägudest ühes lauses. Ja siis nad sõid ja rääkisid veel. Siis hakkas möll. Reaalne. Ma juba peaaegu kartsin. See koht andis mulle reaalselt mingi sisemise emotsiooni, et oli nagu hea ja halb korraga ja kõik värises sees. Muusika oli vali, tuled vilkusid, pingid liikusid ja näitlejad jooksid harcore indiaanikostüümides ringi (mõned jälle poolpaljalt  nagu viimasel ajal teatris eriti sagedane). See oli päris hirmus. Ja siis oli Paabeli torni kujuline kineskoop arvutiekraanidest ehitatud ehitis.  Ja need vilkusid ja tegid erinevaid hääli. Ja terve saalitäis inimesi vaatas seda peaaegu nagu lummatult. Ja siis olid ükskikud etüüdid. Kes rääkis telefonis emaga, kes täitis maailmalõpuankeeti, kes arutas sõbraga, et võiks geiseksi ära proovida, abielupaar, kes ei suutnud kokku leppida, mida salvestada.

palun mäleta mind
palun mäleta mind
palun mäleta mind palun mäleta mind
palun mäleta mind palun mäleta mind palun mäleta mind
palun mäleta mind palun mäleta mind palun mäleta mind palun mäleta mind
palun mäleta mind! palun mäleta mind! palun mäleta mind! palun mäleta mind!
palun mäleta mind!! palun mäleta mind!! palun mäleta min!!d palun mäleta mind!!
breaking point.

Ja siis oli ühtteist veel ja lõppeski.

Endgame / The Old Vic / 2020
Beckett ehk kriminaalselt tegevusetu lugu. Üks pime, teine lombakas ja kaks tegelast prügikastis. Lombakas hooldab pimedat ja tahab poolteist tundi järjest salaja lahkuda ja vist esimest korda mu elus mina niisamuti. Kahjuks oli etendus vaheajata ja koht rea keskel ja pidin kannatlikult lõpuni ootama. Pilet sai ostetud tuntud nimede ja sooduspakkumise tagajärjel. Istusin rõdu viimases reas ja olin juba kella kuuest hommikul üleval olnud. Ehk oleks asi olnud puhanud peaga ja lavale lähemal veidi positiivsem, ent antud olukorras tahtis silm kangesti kinni vajuda. Kindlasti üks kehvemaid teatrielamusi kogu kroonikas ja Becketti tekstidele pileti ostmist kaalun edaspidi väga põhjalikult.

⭐

Rating: 0.5 out of 5.

⭐⭐⭐

Rating: 3 out of 5.

Eriolukord ruudus / Kinoteater / 2020
Mida reklaamiti, seda ka pakuti ning lõppkokkuvõttes ei olnud see ka üldse tähtis. See oli üks neist olukordadest, kus oluline ei olnud teostus ega isegi mitte sisu vaid mõte. Eriolukord ruudus pakkus rahalist abi neile, kes seda vajasid, tööd ja tegevust tegevusetuses vaevlevatele kunstiinimestele ning meelelahutust meeleheites eesti rahvale. Selle kinnituseks ka 4444 müüdud piletit, sealjuures leibkonniti oli vaatajaid ilmselt vähemalt poole võrra rohkem.

Pikemalt siin ja vaata järgi siit

Esimene Armastus / Eesti Draamateater / 2020
Draamateatri noored ja tugev ansamblimäng. Armastus läbi ajaloo. Mänguline ja tempokas. Nutikas tekst lihtsatel teemadel põnevas võtmes. Äratundmisrõõmu noortele ja ka veidi vanematele ning sobilik nii teatrigurmaanile kui tugitoolisportlasele. Dokumentaalteater selle parimas mõistes.

⭐⭐⭐⭐⭐

Rating: 4.5 out of 5.

Teatrikroonika: D

Seekordne nimekiri mitte eriti pikk ega ka mitte eriti meeleolukas

⭐⭐⭐

Rating: 2.5 out of 5.

NO61: Detox / NO99/Lavakas / 2013
Tantsuetendus teatrisaalis ja sellest väljaspool. Elasin selleks hetkeks juba välismaal ja logistilistel põhjustel jäi see minu ainsaks kokkupuuteks selle lennuga. Põnev, aga eestlaslikult veidi ebamugav vaatamine, sest esimene osa leidis aset juba treppidel ja kellegi jälgimine oli avalik ja teadlik otsus ja mitte pimedas saalis salaja. Järgnes päristantsulisem osa, mille kestel said vaatajad juba klaverisaali seina äärde varjuda ja kolmas osa oli lihtsalt reiv ehk detox näitlejahakatistele. Publikuni katarsis pigem ei jõudnud.

Doctor Faustus / The Duke of York Theatre / 2016
Kahtlemata kõige halvemate etenduste nimekirjas. Valitud sai tükk ainult sellepärast, et Game of Thrones’i Kit Harington oli peaosas ja teater müüs teatud etendustele häid ja soodsaid pileteid. Aru ei saanud ei tekstist ega lavastuslikest elementidest. Mingi baasteadmine mul Faustist küll oli, kuid sel korral see mind eriti välja ei aidanud. Peaaegu igal hetkel oli keegi põhjendamatult laval alasti või vähemalt poolalasti. Kaaslaseks kolleeg, kelle jaoks oli see esimene ja tõenäoliselt ka viimane teatriskäik.

⭐

Rating: 0.5 out of 5.

Teatrikroonika: C

C ehk täna ainult välismaised lavastused, aga see-eest kõik elamused omaette.

⭐⭐⭐

Rating: 2.5 out of 5.

Cat on a Hot Tin Roof / National Theatre / 2017
Minimalistlik lavakujundus, laetud sisu. Alasti mees laval, aga vist põhjusega. Ülemängitud aktsendid. Väga tugev väikese lava tekst, aga istusin kuskil natuke liiga kõrgel ja kaugel, et loosse korralikult sisse elada. Inglise keelse teatri erinevus Eestis tõlgitud-mängitud lavastustest on see, et inglise keeles tahetakse kangesti kasutada õigeid aktsente ja tihtipeale ei tule need eriti hästi välja ja kogu aur lähebki selle alla. Võimalik, et NT Live’i praeguseks saadaoleval salvestusetendusel ei olnud asi nii hull, kuid minu etendusel muutus see Sienna Milleri puhul häirivaks komponendiks.

Coriolanus / Donmar Warehouse / 2014
Liitrites võltsverd ja lõpustseen pahkluid pidi kettidega üles tõmmatud Tom Hiddleston. Shakespeare, aga kahjuks vähemtuntud tekst ja ma ei ole kindel, kas eesti keelde üldse tõlgitud. Trupp mängis tegelasi kahest majakonnast ja sümbioosis minu jaoks tundmatu teksti, originaaltõlke ja briti aksendiga läks näidendi süžee minust siiski mööda. Lõpustseen oli nii ootamatu, et ahhetasin kõva häälega. Meeles on rohkem sinna etendusele üldse saamine ja siis sealt kojuminemine. Donmar müüs teatud etendusteks £10 eest esirea pileteid, kuhu ma olin mitu nädalat juba üritanud jaole saada ja lõpuks sain kahele kuupäevale korraga. Lisapiletid ärisin kahe teatri vahet joostes lõpuks kasumiga maha. Teatrisaalis olid veel Helena Bonham Carter, Una Stubbs (ehk Sherlocki Mrs Hudson) ja Mark Gattiss (ka Sherlockist), kellelt oli muidugi vaja pilti ja autogrammi küsida. Tom Hiddleston ise kahjuks lavauksele ei tulnud. Ootasime nii kaua, et lõpuks jäime sõbraga napilt viimasest bussist maha, sest Covent Gardeni metroojaamas selgus, et klaustrofoobikust sõber keeldub lifti kasutamast ja pidime 193 keerdtrepi astet mööda alla jooksma. Mina nügisin ja sõber vabandas ja kolme minutilise varuga jõudsime siiski bussi peale.

⭐⭐⭐

Rating: 3 out of 5.

⭐⭐⭐⭐⭐

Rating: 4.5 out of 5.

Curious Incident of the Dog in the Night-time / National Theatre / 2016
Ahhetama panev lavakujundus. Autismiteemad. Siiamaani meeles ja vaataksin meeleldi uuesti. Eestis lavastas seda Noorsooteater ning on tänavu viimast hooaega mängukavas. Olin parasjagu nii palju noor, et kvalifitseerusin National Theatre’i toona viienaelaste piletite skeemile – juhul kui neid oli. Sellele etendusele eriti ei olnud, aga tol päeval sattusin tuhande erineva kotiga Oxford Streetilt tulles igaks juhuks uurima ja sain viimase hetke pileti. Esimese vaatuse istusin küll taevas, aga teiseks vaatuseks organiseerisin end saali parimatele kohtadele. Üksi käimise eelis. Vaatama läksin tegelikult suure eelarvamusega. Imelik pealkiri ja et tegu on mingisuguse lastelavastusega ja lapsest see küll rääkis, aga lavastus oli kindlasti kõigile. Meeldejäävaid hetki oli palju, aga kõige eredam oli kindlasti esimese vaatuse lõpus, kus autistist peategelane jõuab Londoni metroojaamaja seda kõike on tema jaoks liiga palju. See oli lavastuslikult nii hästi lahendatud ja emotsiooni andsid peale näitlejate edasi ka üha valjenevad igapäevased helid, kui ka interaktiivsed seinad ja muud rekviisidid laval. See stseen on siiani üheks meeldejäävaimaks, mida ma teatris kunagi näinud olen ja arvasin siis ja arvan ka praegu, et selle stseeniga suhestumiseks ei pea vaataja tingimata kuskil autismispektrumil asuma. Inglise keeles on tabav väljend censory overload, mis eesti keelde tõlgituna – sensoorne ülekoormus – küll nii hästi ei kõla, kuid on tunne, millega oleme me kõik mingil hetkel elus kokku puutunud ja kuidagi suutis see lavastus seda emotsiooni vaatajale ühtaegu näidata ja ka füüsiliselt edasi anda.

Cyrano de Bergerac / Playhouse Theatre / 2020
James McAvoy. Multikultuurne trupp. Unikaalne lavastus. Minimaalne lavakujundus. Suurepärane teksti kaasajastamine. Seda lavastust läksin järjekordselt vaatama suure eelarvamusega – prantsuse tekst ja veel vana! -, aga et trupis oli James McAvoy ja headele piletitele oli hea pakkumine ei saanud ju minemata jätta. Ja kui hea meel mul on, et läksin. Kui muidu valin Londonis etendusi kuulsate nimede – etenduste või näitlejate – järgi, siis esimest korda tekkis mul huvi just lavastaja vastu. Ostsin tegelikult samasse teatrisse, sama lavastaja käe alt samas seerias etenduma pidavale Kajakale pileti, aga kahjuks jäi see koroona tõttu ära. Siin läänemaailmas on multikultuursus ja igapäevane tolerants natuke rohkem levinud kui Eestis ja igapäevaelus olen ma sellele kahe käega poolt. Siiski pean nentima, et kui ma näen väga multikultuurset truppi, tõstab mus pead teatav eelarvamus, sest paljud firmad ja ka näiteks koolid peavad täitma teatud diskrimineerimisvaba kvooti ehk teatud hulk töötajatest peab olema ‘muu’ taustaga, aga et see liikumine on veel üsna lapsekingades on eelarvamused visad surema. Idee on muidugi selles, et andekad inimesed ei jääks võimalustest ilma oma ainuüksi etnograafilise tausta tõttu – ma olen näiteks siiani veendunud, et mina sain oma kursusele sisse just selle kvoodi põhjal -, aga eks vahel juhtub ka nii et rolli valitakse mitte parim kandidaat mistahes taustaga, vaid mistahes taustaga kandidaatidest parim lihtsalt selleks, et kvoot täita ja nii andepõhisel erialal kui teater paistab see väga välja, kui tase on ebaühtlane. Niisiis kui nägin, et lavalt vaatab vastu trupp, kus pea eranditult kõik näitlejad kuuluvad sinna ‘muusse’ kategooriasse, oli esimene mõte, mis mu peast läbi käis ‘oh ei, see on üks neist sotsiaalselt harivatest tükkidest’. Järgmine mõte oli juba aga ‘kui äge!’. Ansamblimäng oli suurepärane, trupp lahti võetuna pigem keskpärane, aga et peaosas oli üliandekas James McAvoy ei olekski rohkem sarmi lavale ilmselt ära mahtunud. Cyrano süžeed leiab kaasajastatud vormis päris lihtsalt. Üks tüdruk, tark ja ilus. Kaks meest, üks tark ja teine ilus. Tark ei ole tüdruku silmis piisavalt ilus, ilus ei ole tüdruku silmis piisavalt tark. Järgneb pettus, kus ilus mees kasutab targa mehe sõnu. Huvitavaks tegi selle tüki aga mitte niivõrd sisu ega isegi tekst vaid rütm, millega seda edastati. Paralleeli võib tuua inglise keeles mängitud Shakespeare’iga, mida on oluliselt lihtsam ja huvitavam vaadata, sest jambiline pentameetri formaat ei kõla meie neljajalgses trohheuselises emakeeles just kuigi naturaalselt. Päris samaväärset elamust ei ole ma siiski rohkem kogenud. Käisin vaatasin seda ka teist korda kinolinale ülesvõetuna ja kuigi meeldis, pean tõdema, et esimene koha peal vaatamine oli ikkagi mäekõrguselt üle.

⭐⭐⭐⭐⭐

Rating: 4.5 out of 5.

Teatrikroonika: B

B on ikkagi poolenisti võõrtäht ja niisiis seekordsed elamused poolenisti võõramaised.

⭐⭐⭐

Rating: 2.5 out of 5.

BB ilmub öösel / Von Krahli Teater/Tartu Uus Teater / 2018
Kuuldemäng rongis. Borś ja must leib. Ruumist ruumi liikumine. Mäletan, et kogu aeg oli küll huvitav, aga et lugu ei jooksnud lineaarselt ja eeldas natuke baasteadmisi, siis mina sisule eriti järgi ei jõudnud ja niisiis midagi ei mäleta. Sellest teatriskäigust on rohkem meeles hoopiski rongisõit koju. Kogun paberil pileteid juba 10+ aastat, aga viimastel aastatel on sellega keeruline. Kuna elan välismaal tuleb pileteid osta tihtipeale netist. Draamateatri toredad kassapidajad on ikka siiani olnud nõus Piletimaailma netipileteid ümber vahetama, aga Piletilevist saab neid praeguseks nüüd ainult siis, kui kohe koha pealt ostad ning isegi raha eest ei lubata vahetust teha. Niisiis pean alati mõne sõbra või tuttava kassasse ostma saatma ja selle võimaluse puudumisel (näiteks Linnateatris, kus loevad kiired sõrmed ja netiühendus), tuleb teatris enne etenduse algust pingsalt jälgida, kes tuleb paberpiletid näpus ning seejärel vaheajal silmad häbist maha lüüa ja pulss laes küsima minna. Ka seekord oli pilet mingi põhjusel telefonis ja kuna antud etendusel lunastas teatripilet ka rongipileti, käis neid kontrollimas vanem naisterahvas, kelle käest saigi uuritud, et ega ta ei mäleta, et oleks kellelgi otsitut näinud. Abivalmis tädi hõikas muidugi selle peale üle vaguni, et antaks märku, kes teatrist on tulemas, umbes sellise tooniga nagu kellegi dokument või inimene ise oleks maha jäänud. Nii sügavale häbist maa alla ei ole ma vist selle ekstreemspordi juures ei enne ega pärast vajunud, kui selgus, et vaguni tagaotsas istus ka kogu kontrolöritädi jaoks tundmatu etenduse trupp. Pileti õnneks siiski sain.

Bend it Like Beckham / West End / 2015
Heatujumuusikal. Minu West End’i esimene, aga sellegipoolest siiani meeles. Piletid võitsin loteriiga ja seepärast see tükk ka valitud sai. Vaatama läksin suure eelarvamusega, et mulle kindlasti ei meeldi, sest lugu räägib India perekonnast, kus tütar tahab jalgpalluriks saada ja kummagi kultuuriga ei ole mul erilist seost. Lisaks olin Londonis elanud selleks ajaks niivõrd vähe aega, et teatav alateadlik ignorants tundmatu suhtes ei olnud kindlasti veel päris välja juuritud. Alguses oligi veidi veider, aga etenduse lõpuks olin ma suurepärases tujus ja elasin aktiivselt kaasa. Tagantjärgi tuleb ka tõdeda, et West End’i lood on üldiselt üsna lihtsakesed ja nende kõrval oli Beckham üllatavalt sisukas. Pärast etendust sain idaeurooplasele kohaselt ka autogrammi jahtida, sest üheks tõmbenumbriks oli meespeaosa täitev C-kategooria kuulsus.

⭐⭐⭐⭐

Rating: 4 out of 5.

⭐⭐⭐⭐

Rating: 3.5 out of 5.

Betrayal / Harold Pinter Theatre / 2019
Tänapäevane lugu purnenud suhetest. Minimalistlik lavakujundus. Laval kolm inimest. Kolmas või tema vari pidevalt teise kahe vahel. Erilist tundelaengut minus siiski ei tekitanud, tõenäoliselt selle tõttu, et rahakotile hakkavad piletid olid kuskil tagapool.

Biloxi Blues / Tallinna Linnateater / Lavakas / 2011/2012
Sõjaväepoisid. Naersin pisarateni. Suurepärane ansamblitöö. Kogu teatrikroonika lemmikute eesotsas ja kui keegi peaks seda kunagi veel lavastama, ostan pileti esietendusele. Esimest korda sai ilmselt etendust vaatama mindud sellepärast, et lavakate tükk ja seda lendu jälgisin eriti aktiivselt. Teisel korral vedasin emakeeletunni raames kogu klassi kaasa. Kogu trupp oli tugev, abiks kindlasti eakohased tegelased. Tagantjärgi on kõige eredamalt meeles Kalmetid ja Rain Simmul. Nalju ei mäleta tänaseks enam kahjuks ühtegi, aga elamus on meeles siiani.

⭐⭐⭐⭐⭐

Rating: 5 out of 5.

Ilmselgelt oli eriline lemmik ehk väljavõtted aastatest 2011 ja 2012
Soovitan küll absoluutselt igale vanusele ja igale inimesele. Sandri lavastajakäekiri on väga sarnane Elmole. Lihtne, nüansirikas, samas hea valik esimeseks tööks: kõik kursakaaslased on saanud enamvähem võrdse rolli ja kõik saavad enamvähem võrdselt särada. Ja vanemale publikule, kes lavakatest eriti ei pea, on seal ka Rain Simmul, kes teeb suurepärase esituse. […] Tüdrukutest veel ma ütlen, et Maiken (no see tüdruk teeb ikka kõike täie rauaga; kujutan ette, et talle vastu mängides küll tähelepanu hajuma ei saa minna) ja Jane (tüdruk, kes suudab ennast seina tagant ka nähtavaks mängida. ja on nii pisike ja armas ja suurepärase comedy timing’uga. Aga no poisid…kevadel mul nagu veel oli eelistusi, aga suvel Scapiniga, kui ma nägin, kuidas nad avanesid vähehaaval.. Väga-väga andekad poisid seal kõik.

Biloxi blues on üks kuradi hea etendus. teil on seda võimalik näha veel täpselt ma pakun umbes maini ja siis on kõik. see raudselt ei kandideeri kuhugi auhindadele, sest “lavakate töö ju”, aga ausõna, see on ilmselt kõige parem etendus, mis 2011 välja tuli. ma arvasin seda juba siis, kui ma seda eelmisel kevadel nägin ja nüüd, kus 2011 juba läbi, ma arvan ikka sedasama.

Tõesti väga hea tükk. Ei ütleks, et tudengilavastus. Tugev tekst, hästi lavastatud, head näitetööd. Käekiri minu arvates väga nüganenilik. Kõik saavad särada. Kõige meeldejäävam minu jaoks sealt ilmselt Karl-Andreas. Kahju kohe, et maha läheb!

Lühidalt oskan ma öelda seda, et muidugi minge! See oli ootamatult lahe. Rääkis kuuest poisist, kes olid just sõjaväkke astunud, ja nende grupijuhist. Väga kaval valik lavastaja poolt: pea kõigil oli oma lugu ja pea kõik näitlejad said särada ja üleüldiselt jäi meelde ikkagi grupitöö. Ma väga pikalt mõtlesin, et kes see lavastaja nüüd oligi.. et kas oli Elmo.. ei no ei olnud ju. Ei olnud jah! Sander Pukk samast lennust hoopis. Aga nii sarnased lavastajakäekirjad. Ja see on ainult hea, sest Elmo on ju puhtalt geniaalne ja kui selliseid mehi peale tuleb, pole eesti teatril vaja karta. Kõige meeldejäävama rolli tegi minu jaoks siiski Rain Simmul. Ma ei tea, mis see on temas, aga osad rollid lihtsalt sobivad talle ja ainult talle ja ta oskab need nii enda omaks teha. Eks muidugi oli tekst üsna humoorikas ja mänguruumi jagunuks nii mõnelegi teisele, aga ma mingil hetkel naersin juba enne, kui ta midagi öelda jõudis. […] Aga ma ei oskagi kedagi välja tuua. Natuke olid stereotüüpsed ka need rollid: the jock, the cool guy, the nerd, the gay guy jne ja kõik mängisid need väga hästi välja.  Henriku roll oli vast kõige vastumeelsem, sest lihtsalt nii vastikud ja lollid tegelased ei saagi kuidagi meeltmööda olla, samas Pääru bad/cool guy’l oli ikkagi ka lõpuks südametunnistus ja tunded (ja issand, kui Risto Kübara moodi ta kohati oli!) ja Karli pealtnäha kõige vaiksem ja tegelikult kõige südim ja julgem tegelane jäid meelde. Nüüd tagantjärgi mõeldes, siis Priidud meenuvad kõige vähem, ehkki üks neist oli ju n-ö peategelane või vähemalt siis narraator. Ja Piret Krummist võime ka veel palju oodata! […] See oli selline etendus, kus sa saalis naerad, aga kodus on tegelikult kurb. Linnateater siiski ei võtnud seda veel veel maha nii, et vutvut teatrisse kohe Biloxi Blues’i vaatama!

10 aastat hiljem tuleb tõdeda, et nominatsioone etendus küll ei saanud, kuid poisid on peaaegu kõik areenil ja Maiken paneb endiselt täie rauaga. Kahjuks on Piretist olnud juttu vähem kui toona ennustatud sai ning Janest küll näitlejat ei saanud, kuid mina mäletan teda lavakapäevilt siiani. Elmo on vahepeal Tallinna Linnateatrist lahkunud ning Sandrilt on nähtud ka tema Armastus ja Raha, mis kahjuks erilist elamust ei pakkunud ning paistab praegu tegutsevat põhiliselt Noorsooteatris, kus Kentsakas koer jäi kahjuks nägemata, kuid Apelsinitüdrukut olen salaja juba üritanud kavasse mahutada küll.

⭐⭐⭐⭐

Rating: 3.5 out of 5.

Blue/Orange / Young Vic / 2016
Vaimuhaigla. Lavakujunduseks poksiring. Arutelu selle üle, kes on hull ja kes seda otsustab. Tasuta pilet. Meeldis, aga meelde ei jäänud.

The Book of Mormon / West End / 2017
Suures sarkasmivõtmes kirjutatud lugu mormoonidest ehk viimsepäeva pühakutest ja nende katsetest uusi liikmeid värvata. Teine West End’i tükk, aga esimene suurem ja siiani mängukavas. Kindlasti üks West End’i paremaid tükke. Lugu, stseene ja osasid laule mäletan siiani ja käisin neid vahetult pärast isegi Youtube’is kuulamas. Keskmise briti jaoks ilmselt solvav ja liiga musta huumoriga, aga eestlasena soovitan.

⭐⭐⭐⭐

Rating: 4 out of 5.

⭐⭐

Rating: 2 out of 5.

Boulgakoff / Eesti Draamateater / 2012
Külastus klassiga emakeeletunni kultuurimapi raames. Loost ei mäleta midagi, aga tean, et juba siis oli selge, et Toomperega ma veregruppi ei jaga.